Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonna juhataja Mati Karmini sõnul tegid skulptuurieriala esimese kursuse tudengid (7 noormeest ja neidu) seal oma kursusetöid. Neid juhendas õppemeister Lauri Tamm.

Esimene suurem vastupanu
Lopsakate naisskulptuuride valmistamise mõtte sai Mati Karmin kohanimest - Ihamaru. “Mõtlesin, et las tudengid valmistavad midagi sellist, mis ihu marru ajab,” muheles Mati Karmin. Tudengid voolisid skulptuure kuus päeva, kuid viimistluseni veel ei jõutud. “Nad tulevad sügisel tagasi, siis viimistlevad,” mainis Karmin.

Kasepakkudelt suurema massi mahavõtmiseks kasutati algul mootorsaagi, järgmisena elektrisaagi, hiljem aga jämeda liivakettaga nurklõikurit ning lõpuks ka käsiööriistu (peitlit).

Kuigi käsitööd tuleb tänapäeval teha vähem, pole linnainimesel mootorsaagi lihtne käes hoida. “See on neil esimene kokkupuude suurema vastupanuga. Need, kes iga päev metsatööd teevad, on sitked mehed. Linnavurlel läheb ikka otsaesine märjaks. Kuum ilm teeb ka oma töö. Tõime Lauri Tammega metsast kaks posti ning mõtlesime, et paneme maod nende ümber keerlema. Aga peab ütlema, et palav ilm võtab ka meid märjaks,” kõneles Mati Karmin.

Mees kui tamm
Skulptor Mati Karmin ütleb, et tema ammutab energiat tammedest. “Kui paned selja vastu tamme, tunned, kuidas selg soojaks läheb. Siin peab palju energiat olema, sest maja ees asuvad pärnad on väga võimsaks kasvanud. Justkui polekski tegu põhja-, vaid hoopis lõunamaaga,” nentis ta.

Aastaid tagasi ostis Mati Karmin Vahe-Lukatsi talu just tammede pärast. Kuigi esmapilgul jääb silma võib-olla tosin tamme, ütleb Karmin, et maja ümbruses kasvab 45 ligi 250-aastast tamme. Kunstnik tahab juurde istutada teist samapalju, nii et kokku tuleks 90. Teatud arv tammesid on ta juba ka juurde istutanud. Mõni olevat väga hästi kasvama läinud, mõni aga jäänud põdema.

Karmini lemmikmaterjal on miinid
Kunstikaugem tunneb Mati Karminit eelkõige miinidest valmistud esemete (kaminad, lapsevankrid jne) kaudu.

Retretti Kunstikeskuse juhataja, kunstiteaduste magister Anu Liivak kirjutab Mati Karmini töid tutvustava raamatu eessõnas, et miinimööbli puhul on tegemist teostega, mis pole ainult skulptuurid või ka ainult mööbliesemed, vaid mõlemat üheaegselt. “Miinimööbli väärtus on nii tema unikaalsuses, teravmeelsuses kui ka mitmetähenduslikkuses. Miiniprojekti lõpetuseks lõi kunstnik liikuva skulptuuri Nõukogude sõjaväe veoautost. Tema autol tõuseb raketi asemel taeva poole hiiglaslik miiniketastest fallos, mille tipus on neli kella. Need näitavad aega Moskvas, Londonis, Pariisis ja New Yorgis,” kirjutab Anu Liivak.

Kuid ainult miinidega Mati Karmini militaarhuvi ei piirdu. Ta omab nii tankimoodi masinat kui ka sõjaväe maastikuautot ning palju muudki.

Klassikalisematest materjalidest valmistatud skulptuuridest on Karminil tuntumad näiteks Tartus Raekoja platsil asuv purskkaevuskulptuur “Suudlevad tudengid” (arhitekt Tiit Trummal), Hugo Ttreffneri monument Tartus (arhitekt Tiit Trummal), Jüri Lotmani monument Tartus (arhitekt Andres Lunge) ning Tartu turuhoone ees asuv dekoratiivskulptuur “Siga “.

Kurtmisele, et allakirjutanu on ainult majandusajakirjanik, mistõttu raskem ehk kunstist kirjutada, vastas Mati Karmin nõnda: “Majanduseta poleks kultuuri ning vastupidi - kultuurita poleks majandust.”

Raivo Sihveri artiklist
Põlvamaa ajalehes Koit 09.06.2011