Kuni 18. sajandi keskpaigani kuulus Varbuse karjamõisana Väimela mõisa juurde. 18. sajandi keskpaigast sai Varbusest iseseisev rüütlimõis. Sarnaselt paljude teiste Liivimaa mõisatega vahetas Varbuse 19. sajandi esimesel poolel sagedasti omanikke. 1845. aastal ostis mõisa 23 000 hõberubla eest kreisisaadik major Alexander von Ditmar. Tema järeltulijad müüsid 1859. aastal selle 50 000 hõberubla eest edasi Paul Arthur von Sieversile.1887. aastal sai nii Varbuse kui lähedal asuva Karaski mõisa omanikuks Harald von Samson-Himmelstjerna. 18. mail 1887. aastal Varbuse ja Karaski mõisate senise omaniku Alexander von Mölleri ja Harald von Samson-Himmelstjerna vahel sõlmitud ostu-müügilepingu järgi tasuti mõlema mõisa eest kokku 162 000 rubla.
 

Samal aastal abiellus Varbuse vastne omanik preili Margarete Gaehtgens’iga. Pere asus elama Varbuse mõisa tagasihoidlikusse ühekordsesse tellisekatusega härrastemajja. Samsonite ajal arendati mõisas aktiivselt põllumajandustootmist. Richteri aadressraamatu järgi kuulus 1909. aastal Varbuse mõisale 656 ha mõisa- ja 623 ha talumaad, lisaks 90-pealine piimakari, meierei ja 40 hobust. Nii enne kui peale viimast ilmasõda asus Varbuse mõisa härrastemajas rahvamaja, seejärel aga raamatukogu. Hoone hävis tulekahjus aastal 1981. Osaliselt on säilinud mõisa kõrvalhooned: ait-kuivati, tall-tõllakuur, moonakatemaja ning 19. sajandi teisel poolel rajatud mõisa park. Kõik nimetatud objektid on arhitektuurimälestistena võetud riikliku kaitse alla.

 

Iseiseisev Põlgaste mõis tekkis Krootuse mõisast eraldumisel 17. sajandi teisel poolel. Sellest ajast alates kuni maareformini 1920. aastal oli Põlgaste iseseisev rüütlimõis. Algselt kuulus mõis Georg Rothhausenile. Peale Põhjasõda vahetas mõis palju kordi omanikke. 19. sajandil oli ta pikemalt von Rothide omanduses, enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa omanik Erich von Oettingen. Võõrandamisjärgselt kuni 20. sajandi lõpuni oli hoone kasutusel koolimajana, täna tegutseb hoone ühes tiivas Lahe valla raamatukogu. Tänaseni säilinud poolkelpkatusega varaklassitsistlikus stiilis ühekorruseline peahoone on ehitatud 18. sajandi lõpul. 19. sajandi esimesel poolel lisati pargipoolsele fassaadile kolmnurkse viiluga portikus. Praeguseks on mõisaaegsest sisekujundusest säilinud vaid 20. sajandi algusest pärit profileeritud rohelistest kahhelkividest historitsistlik kahhelahi. Kõrvalhooned paiknevad korrapärase nelinurkse skeemi järgi härrastemaja ees. Terviklikumalt on säilinud peahoonega üheaegselt ehitatud valitsejamaja ning 19. sajandi teisel poolel ehitatud ühekorruselist poolkelpkatusega kaks moonakatemaja hoonet.
 

Põlgaste mõisakompleksi huvitavaks objektiks on mõisa parki ja õunaaeda eraldav tellistest piirdemüür, nn pitsmüür. Mõisapargi suurus on 4 ha. Park ei ole liigirikas, kuid võrdlemisi heas korras.

Väimela mõis
Varaseimad teated Väimela mõisat pärinevad 1590. aastast. Alates 18. sajandi lõpust oli mõis von Richterite valduses. 1870. aastal siirdus mõis von Löwenite omandusse, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimaseks omanikuks oli Bernhard von Löwen. Von Richterite ajal 19. sajandi algul välja ehitatud sümmeetriline varaklassitsistlik mõisakompleks on ümbruskonna üks kaunimaid. Kompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone, mille tagakülg oli suunatud Väimela järve maalilisele kõrgele kaldale. Hoone fassaadi kaunistasid pilastrid. Kaarjate müüride abil liitus peahoonega külgedel kaks tiibhoonet - üks neist oli valitsejamaja, teine aga teenijatemaja.

Kaugemal ääristasid peahoone esist auringi kaaravadega ait ning tall-tõllakuur. Majandushooned paiknesid nimetatud kompleksist peamiselt põhja pool. Majandushooneist on vaatamisväärseimad kellatorn ning maakividest laudaehitis.

Mõisa peahoone põles maha Vabadussõjas 1919. aastal. Hiljem hoone taastati, kuigi algse ühekorruselise asemel kahekorruselisena. Aastakümneid on seal tegutsenud mitmesugused õppeasutused. Kaasajal kasutab mõisakompleksi Võrumaa Kutsehariduskeskus. Mõisa peahoone põles 1950. aastatel teistkordselt, sellejärgsel taastamisel saadud välimus on säilinud tal tänini. Erinevalt peahoonest on enamik mõisa kõrvalhooneid säilinud meieni algkujul.