Hobustega sõnumite edasitoimetamine, postisaadetiste ja reisijate vedu on alguse saanud juba kaugetel aegadel. Postikäskjalgu kasutas ka Tartu piiskopkond oma vasall-linnustega ühenduse pidamiseks. Sellest arenes edaspidi linnadevaheline posti- ja reisijatevedu.

Postiliiklust korraldasid Eesti- ja Liivimaal alates 17. sajandi keskpaigast rüütelkonnad. Et tagada nii posti kui ka reisijate regulaarne ja takistusteta liiklemine, tuli postiteede äärde rajada hästitoimiv postijaamade võrgustik ning teostada järelevalvet teede korrasolu üle. Postijaama töötajate koosseisu kuulusid postijaamapidaja (nimetati ka postijaama-komissariks või postijaamaülemaks), postipoisid-kutsarid, sepp, sadulsepp, tallmeister, kirjutaja, köögitüdruk. Alaline postijaamade probleem oli korralike postipoiste puudus. Postijaamaülema ülesanne oli pakkuda hobuseid ootavatele reisijatele ka söögipoolist ja öömaja. 18. sajandi lõpust oli söögi kõrvale lubatud pakkuda mõned pitsid konjakit, viina või õlut, kuid igasugune lärmamine oli postijaamas keelatud. Postijaamaülem polnud kõrtsmik. Postivedu toimus kubermanguvalitsuses välja töötatud eeskirjade alusel. Igale postiliigile oli kehtestatud oma sõidugraafik. Postipoiss pidi kasutama kas postisarve või kuljuseid, et tee aegsasti vabastataks ja et postijaamas oldaks saadetise vastuvõtmiseks valmis. Peahoone ees vaatas postijaamaülem koos tunnistajatega üle saabunud posti – kontrollis kõigi postikottide ja sumadanide lukud ning pitsatid ning võrdles kottide arvu teekonnapassi andmetega.

 

Rännakul Tartust Võrru oli reisijate käsutuses neli postijaama. 
Praeguse Balti Kaitsekolledži kohal asunud Tartu postijaam rajati 18. sajandi alguses Tähtvere mõisalt saadud krundile Riia ja Pihkva teede ristumiskohta. Uus postijaama peahoone valmis 1843. aastal. Pärast hobupostiliikluse hääbumist olid hooned maavalitsuse teedeosakonna käsutuses kuni postijaama lammutamiseni 1939. aastal. Praeguse Võru maavalituse hoone vundamendil paiknev Võru postijaam rajati 1826. aastal ja see oli vahepeatuseks ka Riia–Valga–Vastseliina–Pihkva postiteel.

 

1860. aastate alguses ehitati Tartu ja Võru vahele kaks uut postijaama. Maad renditi Maidla ja Varbuse mõisatelt ning nende järgi said uued postijaamad ka nimed. Põletatud tellistest ning maakividest ehitatud Maidla ja Varbuse postijaamad on oma arhitektuurilt ja põhiplaanilt väga sarnased, kuid mitte identsed. Maidla postijaamakompleksist on tänaseks säilinud peahoone, tõllakuur-sulaste maja ning osaliselt tall-ait. Seoses hobupostiliikluse lõpetamisega suleti Maidla postijaam 1931. aastal, hooned müüdi aasta hiljem eravaldusse. Nõukogude perioodil oli postijaam kolhooside käsutuses ning 1993. aastal tagastati hooned õigusjärgsele omanikule.

 

Varbuse postijaam on Eesti kõige paremini säilinud hobupostijaama-kompleks. Sellesse kuulub viis hoonet: postijaama peahoone, postipoiste-sadulseppade elamu, hobusetall koos viljaaidaga, tõllakuur koos heinaküüniga ning sepikoda koos sepa eluruumi, pesuköögi ja saunaga. Sarnaselt Maidla jaamaga suleti Varbuse postijaam 1931. aastal. Endistele postijaamadele ei olnud sugugi lihtne uut rakendust leida. Nii seisis Varbuse hoonetekompleks mõned aastad tühjana. Õnneliku kokkusattumuse tulemusena alustas 1935. aastal endises hobuspostijaamas tegevust Varbuse teemeistrikeskus. 1997. aastal jäi postijaam seoses teemeistrikeskuse kolimisega Kanepisse taas tühjaks, kuid alates 2001. aastast asub selles Eesti maanteemuuseum.