Tartu-Liiva

Tartu postijaam 
Vene riigi majanduslikud ja kultuurilised huvid, laienev suhtlemine Lääne-Euroopaga ning pealinna rajamine Peterburi tingisid uue, Venemaad Lääne-Euroopaga ühendava postitee rajamise. Peterburi ja Lääne-Euroopa vahelist posti- ja reisiliiklust oli kõige otstarbekam korraldada mööda lühimat teed Narva, Tartu ja Riia kaudu. 1712. aastal paigutati Peterburi–Tartu–Riia maanteele 15 postijaama. 1717. aastal kohustas Liivimaa maanõunike kolleegium Peterburi–Riia tee ääres olevaid mõisaid kiiresti postijaamahoonete ehitamist alustama. 

Tartu postijaam rajati Tähtvere mõisalt saadud krundile Riia ja Pihkva teede ristumiskohta. Kõik 18. sajandi I poolel ehitatud postijaamade peahooned sarnanesid ruumide paigutuselt: väikese ühekorruselise puust hoone keskel asus kaks eeskoda ja köök, mis jagasid hoone kaheks osaks ning kummaski tiivas asus köetav tuba ja kaks külma kambrit. Uus puust elumaja ehitati Tartu postijaamale 1786. aastal. 1820. aastateks oli see täielikult amortiseerunud. 

Uus peahoone, mis rajati vana puidust ehitise taha hoovi, valmis 1843. aastal Liivimaa kubermanguarhitekti C. J. Adamsoni jooniste järgi. Hoone projekteerimisel kasutati kubermangu ehituskomisjoni jooniseid ja fassaadieeskujusid. Oma põhiplaanilt sarnanes hoone Väike-Pungerja postijaamaga Riia–Tartu–Peterburi postimaantee ääres.

1920. aastate algusest alates hakkas busside liiniliiklus hobupostiliiklust välja tõrjuma. Esimesed bussiliinid avati 1922. aastal. Liinibusside peatuspaigaks Tartus sai Riia mäel asunud postijaama hoone ees olev plats. 1928. aastal otsustas Tartu maavalitsus postijaama sulgeda ning kasutada hooned maavalitsuse teedeosakonnale kuuluva tehnika – höövlid, veoautod jms paigutamiseks.

1939. aasta mais endised postijaama hooned lammutati, et samale kohale ehitada kaitseliidu hoone. A. Kotli ja E. Lohu projekteeritud maja valmis 1940. aastal ja seda kasutati sõjajärgsel perioodil põllumajanduse akadeemia peahoonena. Tänapäeval paikneb siin kõrgem sõjaväeline õppeasutus. 

Uhti Valge kõrts (Reola kõrts) 
Uhti Valge kõrts paiknes Reola mõisa maadel Vastseliina (Kirumpää) ja Otepää (Kambja) teede ristumiskohas; mõnel puhul on teda nimetatud ka Reola kõrtsiks. Eesti Põllumajandusmuuseumi asutaja ja põlise Ülenurme elaniku Kalju Roosvee sõnul ongi õige nimetus Reola kõrts. Ajalooallikates on Reola mõisat reeglina käsitletud koos sellega majanduslikult tihedalt seotud olnud Uhti mõisaga. 

Varasemad teated kõrtsi olemasolust Reola mõisa maadel pärinevad 17. sajandi esimesest poolest. 1638. aasta maarevisjoni materjalides nimetatakse kahte Reola mõisale kuuluvat kõrtsi: üks neist asus Kirumpää tee ääres ja teine Uhtikülas. 1695. a Tartumaa teede atlases Uhti Valget kõrtsi pole märgitud. Võimalik, et sellel kohal kõrtsi veel polnud või siis ta sellel ajal ei tegutsenud. Igal juhul on kõrts antud kohas märgitud sajand hiljem Mellini atlases (1798) ja hilisematel kaartidel. 

Praeguseks säilinud ühe talliga kivist kõrtsihoone on ehitatud klassitsistlikus stiilis 19. sajandi esimesel poolel. Hoone on ehitatud põletatud tellistest ja maakividest, välisseinad on krohvitud ning valgeks lubjatud – tõenäoliselt on selle järgi kõrts ka oma nime saanud. 1930. aastatel on kõrtsi eluosa saanud valgetest tellistest juurdeehituse. Kõrtsihoone on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all. 

1989. aastal koostati KRPI-s (Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut) tollase Ülenurme sovhoosi tellimusel kõrtsi ajalooline õiend koos renoveerimise eritingimustega. Sovhoosil oli kavas kohandada hoone kauplus-sööklaks, kuid seoses ühismajandi tegevuse lõpetamisega jäid plaanid pooleli. 

Praeguseks hoone valdajaks on Ülenurme vald. Hoone on antud rendile füüsilisest isikust ettevõtjale ning see kavatsetakse rekonstrueerida avatud kunsti- ja käsitööateljeeks. Vana kõrtsihoone kasutamine niisugusel otstarbel toetab sümpaatsel moel ka Tartu-Võru postitee turismiarenduskontseptsiooni. 

Vana-Kuuste küla ja mõisakeskus
Ajalooallikates esmakordselt 1521. aastal mainitud suur mõisamajand jagunes 1627. aastal Vana- ja Vastse-Kuusteks. Ülevenemaaliselt sai koht tuntuks siin aastatel 1834. -1839. aastal tegutsenud Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudi tõttu, mis oli esimene kõrgem põllumajanduse õppe- ja uurimisasutus Venemaal. Instituut rajati Johann Friedrich Leberecht Schmalzi (1781-1847) algatusel. Õppetöö kestis 1-2 aastat.Viie tegevusaasta jooksul lõpetas kooli umbes 50 noormeest. 

Vana-Kuuste mõisas elanud Karl Gotthard von Liphart (1778 -1853) on Baltikumi hinnalisima skulptuuride ja maalide kollektsiooni ning raamatukogu rajaja Raadil. Samas peres on sündinud baltisaksa kunstnik Karl Eduard von Liphart (1808 -1891), tema poeg Ernst Friedrich (1847 -1934) oli samuti kunstnik. 

Vana-Kuustes on sündinud parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg (1744 -1811). Saanud hiljem Kõrgessaare ja Suuremõisa omanikuks Hiiumaal, rajas ta saarele Hiiu Suursadama laevatehase. Ajalukku on ka Ungru krahvina tuntud vastuoluline aadlik läinud siiski kui mereröövel. Süüdistatuna kapten Malmi tapmises võeti parunilt aadliseisus ja ta saadeti 1803. aastal asumisele Siberisse. Tema seiklusrikas elu on saanud aluseks mitmetele Eesti kirjanduslukku kuuluvatele teostele - sh M. Aitsami jutustustele "Hiiu lossi tuletorn" (1884) ja "Hiiu lossist Siberisse" (1937) ning G. Ernesaksa ooperile "Tormide rand (1951).

Eesti põllumajanduse ajaloost on teada, et Vana-Kuustest pärinevast rukkiproovist hakkas Sangaste krahv Friedrich von Berg (1845 -1938) aretama "Sangaste" rukkisorti. Siinses mõisas asutati 1878. aastal Eesti esimene koorelahutajaga meierei.

Maidla postijaam 
Tartu–Võru postimaantee avati 1854. aastal. Esialgu kasutati postijaamadena teeäärseid kõrtse, kuid 1860. aastate alguses planeeriti kahe jaama ehitamist Tartu ja Võru vahele. Tulevaste postijaamade ehitamiseks renditi maa Suure-Kambja ja sellega ühendatud Maidla ning Varbuse mõisatelt; mõisate nimede järgi said nime ka postijaamad. Varbuse postijaama projekteeris ja aastatel 1861–1863 kestnud ehitustöid juhtis Tartu ehitusmeister Königsmann. Kas ta ka Maidla postijaama projekteeris ning jaama ehitustöid juhtis, pole teada, kuna erinevalt Varbuse postijaama ehitust ja tegevust kajastavast allikmaterjalist pole Maidla postijaama dokumentatsioon säilinud. Postijaamade projektid on sarnased, kuid mitte identsed; nende sarnasusest lähtudes on arhitektuuriloolane Kalvi Aluve tüpologiseerinud need Varbuse-tüübiks. Hooned on ehitatud põletatud tellistest ja maakivist. 

1931. aastal seoses hobupostiliikluse lõpetamisega Maidla postijaam suleti. 1932. aastal müüdi hooned 700 krooni eest eravaldusesse. 1940. aastal natsionaliseeriti postijaama juurde kuuluv maa, 1948. aastal seoses kollektiviseerimisega osa hooneid ja inventar ning 1950. aastal anti põllumajandusmaksu katteks kogu allesjäänud vara kolhoosile “Valgus”. 1959. aastal anti Maidla postijaama hooned “Vambola” kolhoosile. Hooned ja maa tagastati õigusjärgsele omanikule 1993. aastal, kes need kolm aastat hiljem praegusele omanikule edasi müüs. Maidla postijaama kompleks on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.