Maanteekõrtsid

Kõrtsid kui omamoodi külakeskused kuuluvad Eesti kultuuriellu juba vähemalt 15. sajandist, linnakõrtsid on veelgi vanemad. 17. sajandi lõpul oli peaaegu igal mõisal oma kõrts, mõnel ka mitu. Rootsi küüdiseaduse kohaselt pidi kõrtsis pakutama igast seisusest ränduritele öömaja, raha eest toitu, jooki ja hobustele heinu ning vahetatama küüdihobuseid. Seetõttu tuli maanteekõrtsid varustada tallidega. Et saksad ei soovinud talupoegadega ühes ruumis olla, jagati kõrtsid lihtrahva ja härrasrahva pooleks.
 
Traditsiooniliselt on kõrts tähistanud joomapaika. Keskmiseks viina kanguseks oli kõrtsis 50 kraadi. Viina müügiks olid ette nähtud tembeldatud vasknõud: toop, pool toopi ja kortel. Pitsinapsi keegi ei võtnud, see oli maamehele liiga nigel annus. Värvi- ja maitseainena tarvitati kuulsaid Riia vabriku palsameid, musta ja kollast; aga ka rohelist samiitinat, peenviina, millel olid suhkrukristallid põhjas ning mis oli kuulus oma kanguse poolest.
 
Kõrts ei olnud siiski ainult joomakoht. Kiriku kõrval oli kõrts pea ainuke talurahva kokkusaamise paik. Kui kirikus oli aga sõnaõigus kirikuõpetajal, siis kõrtsis kuulus see kogukonnale. Kõrts oli sissesõiduhoov ja öömaja teekäijale, see täitis seltsi- ja rahvamaja ülesandeid, oli meeste kohtumispaik, oli kohakuulamise ja kaubategemise paik.
 
Kõrtsi kuulsus sõltus suures osas ka kõrtsmikust. Vargamäe meestele ütles ka kõrtsmik: “Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled sa asja kõrtsis alustanud, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks.” Ajaloost on teada mõned kuulsad kõrtsmikud, kelle nime järgi kõrtsi kutsuti ja kelle tegudest laule loodi ja rahvasuu aastakümneid hiljemgi veel rääkis
 
Kõrtsikultuuri hiilgeaeg jäi 19. sajandisse. Kõrtsikultuur püsis kohalikul piiritustööstusel, mille toodangut müüdi Vene turule. Piiritusetööstusel oli suur tähtsus ja mõnedel andmetel moodustas see 1888. aastal isegi 59 protsenti mõisatööstuse kogutoodangu väärtusest. Maanteede äärde kerkis jõudsalt suuremaid puidust või kivist 1-2 talliga kõrtsihooneid, 1895. aastal oli Eesti kubermangus 1448 kõrtsi ja teist ligi sama palju Liivimaal. Riigi viinamonopoli kehtestamisega 1900. aastal enamik kõrtsidest suleti. Edasi tegutsesid nad viinamonopoli poodidena, einelaudadena, seltsimajadena jms.
 
Esimesed teated Postitee ääres asunud kõrtsidest leiame 1669. a Tartumaa sillatükkide jagamise toimikust. Vaba käega joonistatud Tartu-Vastseliina tee liinigraafikule on märgitud kogu trassi ulatuses 7 kõrtsi. 1695. aasta Tartumaa teede atlase järgi asus Vastseliina maanteel Tartust kuni Võru mõisani kokku 12 kõrtsi. 18. sajandi lõpus koostatud Mellini atlases leiame samal trassil teel Tartust vastsesse kreisilinna Võrru juba 15 kõrtsi. Tänaseni säilinud Postitee kõrtsihooned pärinevad eranditult kõik 19. sajandist.