13 Palojärv

Paar kilomeetrit enne Ihamaru pöörab matkarada vasakule Palojärvele.
Nagu järve nimi ütleb, on tegu palumetsaga. Männimetsa veerde on rajatud telkimis- ja tuletegemiskohad. Samast saab ka ilusa liivapõhjaga järve ujuma minna. Palojärve äär on mõnus laagripaik ratta- ning jalgsimatkajatele.

Järveuurijad on pruunikaveelisest Palojärvest leidnud haruldasi vesikirbulisi ning aerjalalisi, seal kasvab vesilobeelia. Edela pool metsa taga, teisel pool Postiteed peitub ka tumedaveeline Väike-Palojärv ehk Kogrejärv.

Et paikkond on keskkonnatundlik, sellest annavad tunnistust põlvese põlve rahvasuus liikunud legendid.

Rahvasuu räägib
Vanasti olnud Külasuu soo asemel veesilm, mida Külajärveks kutsutud. Naised käisid seal ühtelugu mähkmeid pesemas ja nii sai järvel inimestest aegamööda villand. Ehk küll üheksa korda ööpäevas vesi end puhastab, oli Külajärv ikka must. Lõpuks tüdinenud järv pesijatest. Ühel päeval võtnud ta kätte ja tõusnud üles pilvedeni, läinud tervenisti kolm versta kirde poole ja lasknud end siis palumaa peale maha sadada. Liivane palupind kinkinud järvele kaunid kaldad ja hoidnud vee puhta ja selge. Nõnda saigi järv endale nime. Palavatel suvedel tõusvat ao aegu veepinna kohale paks udu "“ järv justkui mõtlevat palava liiva keskelt taas soisemasse kohta põgeneda. Küllap tulevad aga Palojärvele olnud päevad meelde ja nii vajub ta keskhommikuks jällegi oma puhtasse sängi.