08 Röövlimäed ja Voorepalu matkarajad

Oleme jõudnud Postitee kõige kurvilisema ja käänulisema lõiguni. Vanasti kutsuti kõrgeid metsaseid künkaid mitmel pool Röövlimägedeks, ja need olidki teeröövlitele sobivad tegutsemispaigad. Küka kõrtsi ja Röövlimägede vahele jääb Vabadussilla org. Kui Võru pool sõitvad talumehed sinnani jõudsid, tähendas see selleks korraks pääsemist, vabadust. Sellest ka oru nimi. Et üksisõitjat võisid röövlid kergemini rünnata, kogunesid talumehed punti, et üheskoos läbi Röövlimägede sõita, pärast peatuti kõrtsis, võeti tops ning hingati kergendatult.

Samad künkad pakkusid pool sajandit hiljem iselaadset põnevust Võru-Tartu liini sõitvatele bussijuhtidele. Reisijad meenutavad, kuidas bussijuhtidel oli kombeks pärast Kükat mootor välja lülitada ja lasta bussil täielikus vaikuses, kummide sahinal Liiva poole langeda. Enne metsa vahele jõudmist tuli üks järsem küngas ja siis pidasid nii bussijuht kui ka reisijad hinge kinni, et kas läheb üles või ei.

Rahvasuu räägib
Ennemuiste hakanud kuradid nõu pidama, kuidas saaks endile väge juurde, et rahvas kuradi nime rohkem suhu võtaks. Viimaks öelnud üks vanahalb, et tema teab, kuidas inimesed kuradi nime rohkem manitseksid kui jumala oma. Asunud siis teistele seletama: "Me teeme igavese hulga mägesid ja orge. Kui nüüd inimestel mäkke ronides ja orgu tulles jalad risti lähevad, küll nad siis nimetavad meie nime kah!" Ja näe "“ kõik kurivaimud olid selle nõuga rahul ja hakkasid suure hoolega maad kokku kandma. Mõni sikutas sülega, teine tõukas turjaga. Ja nii sündisidki orud ja mäed. Loomulikult sai rohkem mägesid sinna, kus õndsam rahvas on. Nüüd on vanakuraditel hea meel, kui mäkke minnes või alla tulles mõni teeline maha kukub ja kuradi nime tarvitab.

Pärast Küka kõrtsi pakub Postitee kaart terve väikese rea võimalusi maanteelt kõrvale pöörata: paremat kätt metsa vahele siirduvad RMK ehk Riigimetsa Majandamise Keskuse matka- ja suusarajad, otse tee äärde jääb piknikupaik. Samast algav poole kilomeetri pikkune rada kannab nime Põrgurada, ning mitte põhjuseta. 1944. aasta hilissuvel kees ja mürises see paik kui põrgukatel. Sinimägede all kinnijooksnud Punaarmee ründas siis läbi Lõuna-Eesti Tartu suunas, vastu astusid Saksa armee motoriseeritud võitlussalgad ning sööstpommitajad. Teatakse, et Sinimägede lahingud olid hirmsad, kuid ega Lõuna-Eesti lahingud vähem hirmsad olnud "“ neist on lihtsalt vähem kõneletud.