Tinno talu Karaskis

„Ei Tinno ega kodumaa pole mu südamest aastakümnete jooksul kadunud. Olen ka võõrsil elanud nendes ja nendega. Võiks öelda, et Tinno ja kodumaa ei jätnud mind kunagi, kuigi mina neist lahkusin.“ 

Milline oli see talu, mis Richard Rohu ellu palju valusaid mälestusi jättis ja õepojale elu lõpuni kindlaks varjupaigaks jäi?

Tinno talu on justkui tüüpiline Eesti talu – talu rajaja töötas selle nimel, et järeltulijad sinna jääksid ning talu edasi viiksid, kuid ometi tahtis saatus teisiti. Ehk jäi talu teotahtelistele perepoegadele liialt kitsaks? Gustavist sai trükikoja omanik Tartus, Richardist kirjanik. Voldemar ja Jaan kasutasid neid võimalusi, mida eestlastele pakkus suur Vene impeerium: Jaan oli suure asutuse raamatupidaja Moskvas, Voldemar õppis Irkutskis meierite koolis. Eestisse tagasi tulles jäi Tinno neile vaid ajutiseks peatuspaigaks. Kiiresti muutuv aeg sajandivahetusel tõi olulisi muudatusi talu igapäevaellu, muutusid ka inimesed ja nende mõttemaailm. Muutunud oleks justkui looduski. Richard Roht kirjeldas koduümbrust: „Mu isakodu ümbrus on looduslikult vaene. Kui astuda õue, siis ei näe silm ligemas ümbruses muud kui talusid ja põlde. Metsi läheduses ei ole, järvi ega jõgesid samuti. Ainult lõunas ja põhjas palistab vaatepiiri metsadeviir, muidu kaob taevaäärgi kuidagi ära kõiksugu külaelu sigrimigrisse, nii et väljavaated ei seo.“ Valev Uibopuu on aga vanaduses meenutanud lapsena Tinnole saabumist: „Tegelikkuses oli Tinno meile suur ja huvitav uudis. Kõigepealt oli ju talu looduslikult vaheldusrikkas, võib isegi öelda, et ilusas kohas. See asus pealegi kesk küla ning kõrgemas kohas.“ 

Karaski mõisa maadel asuva talu ostsid vennad Jaan ja Daniel Pales 2450 hõberubla eest 23. aprillil 1867. aastal. Talu oli panditud Liivimaa Krediidiühingule. Johan Roht ostis talu vendadelt Palesidelt 23. aprillil 1882. a 3725 hõberubla eest. Talu, mille suuruseks oli 38,828 hektarit, oli endiselt panditud Liivimaa Krediidiühingule. Johan Rohul, kes oli varem töötanud Varbuse mõisa aednikuna, oli talu ostmisel olnud vaid 10 hõberubla. Uue kodu planeerimisel oli J. Roht igati eesrindlik: rehielamule eelistas ta elumaja koos suure aiaga, kus kasvasid õunapuud ning lilled. Elumaja planeeris ta ise oma aja kohta igati ruumika: suur esik, suur köök, suur elutuba, väiksem ja suurem tagatuba ning veranda. Talvel olid verandal akende asemel puuluugid, suveks pandi aga ette tubade topeltaknad. Tubade seintel rippus arvukalt keisripilte, neid võis osta maal ringiliikuvatelt raamatu- ja pildimüüjatelt, kuid raamatuid pereisa ei ostnud.

Piltidel oli kindel koht ka 1920. aastatel, sest Valev Uibopuu mäletas, et vanaisa toa ukse kohal rippus suures kuusekäbidest raamis läikiv värvipilt, mis kujutas sinises voldilises riietuses inglit juhtimas oma käekõrval väikest last üle jõepurde, mille otsa kohal rohus vingerdas ähvardavalt ammuli aetud suuga sisisev madu. Kahjuks oli see nii paljudes taludes, kus juturaamatu ostmist peeti liigseks luksuseks, aga usuteemaliste ja keisripiltide jaoks leidus küll raha. Köök oli küll suur ja ruumikas, kuid vähemalt Richard Rohu lapsepõlveaegadel perenaise jaoks ebapraktiline. Pliidi sees oli kaks suurt pada ning nendes tuli keeta nii seale kartuleid kui ka valmistada perele kõik toidud. Kohvi keetmine suures pajas oli eriti keeruline. Ka polnud pliidil kohta panni jaoks – praadida tuli pliidi all sütel.

Tinno talu peremehe Johan Rohu ja ta naise Ann´a perre sündis seitse last: Gustav (23.03.1874-3.01.1948), Liisa Alviine (24.12.1876-1924?), Jaan (21.05.1880-21.10.1971), Juulie (11.03.1883-9.11.1961), Emilie (23.02.1886-28.04.1965), Voldemar (22.11.1887-10.06.1973) ja Richard (12.04.1891-22.08.1950). Kuigi omavahelised suhted polnud alati just kõige paremad, on kolm venda (Gustav, Jaan, Voldemar) ja õde Emilie Uibopuu maetud ühele matuseplatsile Tartu Pauluse kalmistul. Noorim vend Richard puhkab Tallinna Metsakalmistul, keskmine õde Juulie Pirsko Pauluse kalmistul, mitte kaugel vendade ja õe matuseplatsist, vanim õde Liisa Kittus maeti Põlva kalmistule. Põlvasse on maetud ka Ann ja Johan Roht. Matusepaik Tartu Pauluse kalmistul just Võru tänava ääres tundus järeltulijatele igati sümboolne olevat – oli ju Tartust Võrru suunduv tee tollane võrukeelne elusoon.

Kõige vanem vend Gustav töötas algul Otepääl vallakirjutajana, kuid hiljem sai temast trükikoja ja kirjastuse omanik Tartus. Just tema oli see vend, keda Richard nördimusega meenutas, kuna ta rikkana ei olnud nõus toetama oma noorema venna õpinguid. 1914. aastal ostis ta Tartus trükikoja koos kirjastuse, raamatute lao ja kirjutusmaterjali kauplusega. G. Rohu trükikojas trükiti ka Richard Rohu raamatuid. Talle kuulus veel suur elumaja Tähe tänavas. G. Roht suri Tartumaal Meosel 1948. a 3. jaanuaril.

Õdedest vanim oli Liisa, hiljem Kittus. Vanimale õele langes eriti raske koorem pärast ema surma, mil ta pidi perenaise ameti üle võtma. Kui tavaliselt taluperemees abiellus pärast naise surma peagi uuesti, siis Johan Roht jäi elu lõpuni leseks. Õele on Richard mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ pühendanud eriti südamliku peatüki. Õde „oli romantilise iseloomuga unistaja, hingelt luuletaja, kes – olles köidetud halli äripäeva külge kui veskikivi külge, alatasa unistas ilusast, kättesaamatust, heast ja õilsast elust, mis pidi asuma kuskil – kuskil – imedemaal.“ Pühapäeviti, kui vähegi aega sai, kirjutas ta luuletusi, ka oli ta ainuke vallas, kes kirjandust luges. Richardi arvates oli perekonnas kirjanduslik huvi tema kõrval vaid Liisal. Laulukoori harjutusele kõrval asuvasse koolimajja pidi ta sageli minema salaja läbi akna, et isa ei näeks. Ta nägi ilu ka looduses, tundis rõõmu päikeseloojangust, järvede udust, metsakohinast ja lehtede langemisest. Kuni surmani oli ta kummutil lillekimp, talvel kuivatatud lilledest. Talutöö raskusest heidutatuna ei tahtnud ta abielluda talumehega, kuid ega elu kõrtsmikuga, kel puudusid igasugused vaimsed huvid, polnud kergem. Õe raske elu lõppes varakult. Mustajõel elades külmetus ta naabertalu saunast tulles ning suri 48-aastaselt kopsupõletikku. Keskmine õde Juulie Pirsko elas Krüüdneri vallas Pehe talus.

Voldemar Roht elas nooruses Venemaal ning õppis Irkutskis meierite koolis. Eestis tal siiski seda eriala vaja ei läinud. Ta osales Vabadussõjas ning sai Munamäe lahingus haavata, mistõttu jäi hiljem jalga lonkama. Vabadussõjast tulnuna asus ta kodutallu. Opteerununa oli lühikest aega kodus ka vend Jaan, kuid tema siirdus peagi Leebikule vallakirjutajaks ning jäi sinna elu lõpuni. Pärast Teist maailmasõda töötas ta kolhoosis mesiniku ning postiljonina.
Voldemarist sai aastaid rendil olnud Tinno talu uus peremees, kes kohe suure hooga tööle asus. Suurimaks ettevõtmiseks oli uue lauda ehitamine, süvendati tiike, hooned said uued laastukatused, tasandati teid, muretseti loomi. Sagedased olid vaidlused isaga, kes endiselt tahtis, et kõik sünniks nii, nagu tema soovib. Kaupmehe ütlus „ega see peremees kaua püsi, kes alguses niiviisi kohe rahmeldama hakkab, eriti mitte see, kes kodu juurest puid maha võtab“ – osutus kahjuks õigeks. Ehk jäi Tinno teotahtelisele peremehele liiga kitsaks või häirisid liialt vastuolud isaga? 1924. a kevadel lahkus Voldemar Roht kodutalust Sõmerpalu lähedale Linnamäele Utita veskit pidama.
Kuna Voldemar Roht oli tollal veel poissmees, läks õde Emilie lastega kaasa perenaiseks. Valev Uibopuul algas seal karjasepõli ning ta mäletas, kuidas onu oli alati ise tegevuse keskel ja otsustaja, just nagu Tinno-vanaisa. Kuid Tinno-vanaisa ei andestanud poeg Voldemarile kunagi kodutalust lahkumist, see oli ju tema elutöö reetmine, pealegi tuli talu uuesti rendile anda.

Igapäevaelu Tinno talus saab jälgida paarikümneaastase vahega, nähtuna Richard Rohu silmade läbi „Vanas Võrumaas“ ja Valev Uibopuu käsikirjalistes mälestustes. Keskseks tegelaseks on Tinno talu peremees Johan Roht – Richardi jaoks karm ja ebaõiglane isa, Valevi jaoks vanaisa, kes polnud enam peremees, kuid hoidis talus toimuval endiselt silma peal. Poeg Richardi rõõmutu lapsepõlve peasüüdlaseks oli isa, kes tema arvates hoidis kiivalt kinni kõigest vanast. Samas tunnistas ta, et tema isa polnud ainuke, nii oli see paljudes taludes.

Tinno talu peremees Johan Roht (30.06.1842-30.12. 1931) oligi karmikäeline peremees, kes nõudis kõigilt varavalgest alates tööd, tööd ja veelkord tööd. Vahest ei olnud ta nii vanameelne, kui poeg Richard isa iseloomustas? Tütrepoja Valev Uibopuu iseloomustus vanaisa kohta pole küll nii hukkamõistev, kuid aeg oli palju muutunud. Kunagisest energilisest ja otsusekindlast taluperemehest oli saanud vana mees, kes teiste toimetusi juba kõrvalt vaatas, kuid aeg-ajalt ikkagi sekkus ja oma tahte elluviimist nõudis. Richardil oli õigus, kui ta kirjutas isast kui lugemist vihkavast inimesest. Ka Valev Uibopuu kirjutab, et vanaisa arvates olid ajalehed ja raamatud laiskade inimeste ajaviide, kes oma tööaega ninapidi raamatu juures istumisega raiskavad. R. Rohu ajal talus muidugi ajalehti ei loetud, V. Uibopuu ajal käisid talus „Päevaleht“, „Võru Teataja“ ja „Elu.“ „Päevalehte“ tellis vennanaisele Friedrich Uibopuu (30.09.1877-18.09.1933), - „Päevalehe“ direktor. Johan Roht oskas üsna soravalt lugeda, kuid kirjutamisoskus oli ilmselt nii kehv, et taluostu lepingul on allkirja asemel kolm risti. Teda peeti nooruses targaks meheks, nii arvas isegi mõisahärra. Ta kuulus ka Kõlleste vallavolikokku. Ka oli ta kuulunud maamõõdu-komisjoni talupoegade esindajana. Kui ta oli sellele vastu vaielnud, et ei oska kirjutada, oligi mõisnik öelnud, mis sellest, sul on ju „tark pää“. Temagi laual oli kolm raamatut – Piibel, lauluraamat ja Fr. R. Kreutzwaldi „Kodutohter.“ Lapselaps ei mäletanud, et vanaisa oleks kunagi kirikus käinud, küll laulis ta ainult kirikulaule. Hea lauluoskus oli enamikul selle perekonna liikmetel. Sõnaaher ei olnud ainult pereisa, vaid ka tema pojad.

V. Uibopuu arvates oli vanaisa monoloogiinimene, kes vahel siiski elusündmustest või suhtumisest sündmustesse rääkis. Jutukaid ja valjuhäälseid inimesi ta ei sallinud. Kindlasti oli ta kogu elu olnud kokkuhoidlik, aga selleks sundis teda elu ise: viimane osa talu ostuvõlast tasuti alles 1930. aastate lõpus. Kui lapsed vahest arvasid, et isal on raha küll, aga ta ei raatsi seda anda, siis ilmselt nad eksisid. Ka pärast peremehe surma ei leitud tema öökapist tsaariaegseid rahapatakaid. Tütrepojale jäi meelde vanaisa jutustus oma varalahkunud naisest, kes oli elus saanud ainult kaks korda raha oma käes hoida, ja mõlemal korral oli see lõppenud raha kaotamisega. Esimene kord sai ta raha laadasaia ostmiseks, teist korda pidi minema kauplusest petrooleumi tooma. Liigseid kulutusi püüdis vanaisa igati vältida. Vanaduses istus ta õhtuti kaua pimeduses, sest ega kallis „eli“ pole niisama raisata. Surivoodil andis ta karmi hinnangu oma poegadele, sest kõik nad olid tema elutöö juurest põgenenud endale kergemat elu otsima. „Volli jätt maa ja läts sinna Utitajale massinaluukõsi jürämä. Kas sääne mõni tego om. Riidi – karglõs liinu müüdä ja tsurk paberit... nüüd sai mis tahtsõ ja ega Jaangi targõmb ei ole, läts Vinnemaale hääd ello otsma. A mis tä sai? Tull tagasi kui pallas konn, ja nüüd om kirutaja: kas tuu om mõni mehe tüü?! Kusta – sääne miljonäär, mis ta mullõ toonu om?“

Mida pärisid Tinno lapsed oma vanematelt peale töökuse? Kindlasti loodusearmastuse ja huvi aianduse ning lillede vastu. Valev Uibopuu oli õnnelik, kui sai Lundis lõpuks oma kodu – maja koos aiaga: „Ent kui võtad värske kurgi või tomati omaenda hoolitsetud peenralt, siis on sellega kõik vaev tasutud.“ Tinno-vanaisa oli kunagi õpetanud õunapuude pookimist ja sedagi oli võimalus oma Lundi aias katsetada. Eriline rõõm oli pagulasel 1960. a lõpus saabunud kastitäiest koduaia õuntest – sibulõuna maitse oli eriline. Ühe õuna poetas ta August Gailiti kirstu lahkunule viimase austuse avalduseks ja mälestuseks kodumaalt.
Lilli kasvatas Emilie Tinnol ja sealsest roosipõõsast viidud oksakesest kasvanud roosid rõõmustasid tütar Maimut hiljem Taageperas elades ja kaunistasid Marta Rohu koduaeda Tallinnas. Hiljem õitses roosipõõsas Tartus Pauluse kalmistul Rohtude matuseplatsil. Kirjutamisoskust jagus Richardi kõrval teistelegi lastele. Richard oli kiitnud õde Liisat, Valev kiitis oma ema Emiliet. Olgugi, et alghridusega ema kirjades tuli ette kirjavigu, olid need ometi suurest lugemusest väljendusrikkad. „Kiri oli kirjutatud nii põhjalikult ja värvirikkalt, sain sellest palju rohkem kui mõnestki kõrgelt haritud inimese kirjast, kes ei oska pooltki nii palju ütelda.“ Lugemishaigusest olid nakatunud nii Emilie kui ka tema tütar ja tütrepoeg.

Richard Rohu side kodutaluga ei katkenud ka pärast kodust lahkumist, kuid kirjanikuna eelistas ta mujal puhata. Õepoja arvates olid tal kodust kibedad mälestused, mistõttu ta seal pikemalt peatuda ei tahtnud. Küll käis ta igal suvel kalal, Hilba oja ääres vähki püüdmas, tuues sageli kaasa ka külalisi. Tinno oli hinge jäänud ka Marta Rohule, kes pärast abikaasa surma sageli meheõel külas käis ja Tinno saatuse pärast muretses.

Tinno jäi turvaliseks koduks rasketel sõjajärgsetel aastatel ka üksinda kodutallu jäänud Emilie Uibopuule. Valev Uibopuu kirjavahetuses lähedastega jääb korduvalt kõlama: emal on üksinda raske, aga ta on ikkagi oma sünnikodus ja see on vanainimesele väga tähtis. Abiks käis Tartus elanud tütar Maimu Lass koos perega, lapselaps Leiger veetis kõik oma suved vanaema juures ning täisealisena kahetses Tinno müüki.

Tinno talu põllult viidi kivi Tallinna Rahumäe kalmistule Juhani hauale. Sellise valikuga oli rahul vend Valev Rootsis ja õde Maimu arvas: et „küllap oleme me kõik sellel kivil istunud“.

„Jätsin hüvasti kodutaluga, ta vanade tammedega aia ääres ja emaga, kellel on nii ilusad hallkirjud juuksed. Ma jätsin jumalaga suvepäeval, millal selgemini kui kunagi enne tundsin, et see päikesepaisteline pind on mu kodumaa, et siin olen sündinud ja siia kuulun. Ent pidin siiski minema.“ Nii meenutas kodust lahkumist V. Uibopuu 1949. aastal pagulaselu alguses ja vaevalt ta tookord veel mõtles, et ei näe enam Tinnot kunagi. Teises kirjas emale 1957. a teatas poeg, et vaatab tihti pilti emast vanal tuttaval Tinno trepil istumas, ja avaldas lootust, et kunagi saab veel kohtumine teoks.
Tinno talu müük
Emilie Uibopuu sai talu päranduseks 1924. a 20. augustil tehtud testamendi alusel, mis jõustus 14. augustil 1934. Tavaliselt oli pärijaks keegi poegadest, kuid Tinnol otsustati teisiti. Johan Roht oli 1924. a haige ja neli poega kogunesid testamendi asjus Tinnole. Poegadest polnud keegi talust huvitatud ja just Richardi ettepanekul oli otsustatud talu jätta õde Emiliele, kes oli lesk ja kodutu oma kolme lapsega. Richard läks otsusest isale teatama, kes ka otsusega nõustus. Vahepealsetel aastatel oli talu ka rendil, alles 1928. aastal sai Emiliest talupidaja, kuid ega tema kummastki pojast saanud talupidajat.
Vanem poeg Juhan lahkus kodutalust juba 1930-ndatel Tartusse ja seejärel Pärnu. Sõja algul läks Juhan koos õemehe Karl Linnumäega vabatahtlikuna sõjaväkke. Karl langes Neveli all, Juhanil oli õnn eluga tagasi tulla, kuid kodukanti julges ta tulla alles 1958. aastal. Poeg Valevist poleks ka kojujäämisel haige jala tõttu peremeest saanud. Ka tütar Maimu lahkus 1942. a sündinud poja Leigeriga Tartusse. 1947. a abiellus ta uuesti, kuid kehva tervisega mehest polnud maatöö tegijat. Nii jõudis kätte aeg, mil Emilie Uibopuu ei saanud enam üksinda oma isakodus hakkama. Maimu keeldus maale tulemast, Juhan tahtis talu ära müüa, et Tallinnas uus suurem korter osta ja ema enda juurde viia. Kodutalust lahkumise mõte oli Emilie Uibopuule raske. Vahepeal tekkis lootus, et vend Jaan tuleb Leebikult koju tagasi, kuid ta ei suutnud siiski otsustada ja ega tollal juba 80-aastasena polekski selline elumuutus kerge olnud. Marta Roht soovitas Maimul maale kolida ja lubas teda majanduslikult toetada, kuid Maimu keeldus. 1964. a märtsis kirjutas ema pojale Rootsi mõneti ootamatult: „Mul tuli üks plaan, Maimul ja Martal ja meil kõigil. Sa tule õige ära Tinnole elama. Siin võid ka jutte kirjutada ja siia saaks sa ka kooliõpetaja koha, ka Malle saaks Põlvasse või Kanepisse töökoha. Sa võiks ka linnas elada. Tinnol oleks suvituskoht. Siis saaks minagi veel Tinnol maasikaid ja kurke kasvatada. Mõtle järele, mis sa sellest arvad. Enne ei müü Tinnot ära, kui Sa vastad.“ Muidugi ei saanud poeg tõde välja öelda: „Olen siin mõtelnud mitmesuguseid mõtteid, aga ei näe mingit lahendust. Ka plaan, mis minuga ühendatud, ei ole kuidagi viisi reaalne. Miks ja kuidas, seda ei ole siin lühikeses kirjas võimalik selgitama hakata, see vajaks rohkem aega ja ruumi, kuna on seotud keerulisemate küsimustega. Inimsaatused tänapäeval ei ole nii lihtsad ja mõnigi asi mitte omast tahtest juhitav.“ Tinno sai müüdud, jäi veel lootus ema küllasõidust Rootsi. Kahjuks tuli eitav vastus, öeldi vaid: poeg võib ema külastama tulla, milleks emal nii pikka reisi ette võtta.

Tinno valuline müük ja ema surm 28. aprillil 1965 olid muutnud Valev Uibopuule Tinno tähendust: „Mis minusse puutub, siis kardan ma küll, et minu silmad enam iialgi Tinnot näha ei saa. Ning nüüd see polekski mulle enam mingi rõõm, kui ema ja vend on mulla all, vaid ainult valusate ja rusuvate mälestuste allikas. Ma ei ole sugugi kindel, kas ma seda üldse taluksin.“

Kõik, mis Tinnol toimus, jõudis ema ja õe vahendusel ka Rootsi. Ema kirjutas pojale, et tal tuleb sageli ekskursioonidele oma vennast rääkida. 1961. a tähistati Richard Rohu 70. sünniaastapäeva ka Karaskis. Koolimajas toimus pidulik aktus ning kodumajal avati mälestustahvel. Teine mälestustahvel avati vanal Karaski koolimajal Richard Rohule ja Rudolf Sirgele, kes olid seal õppinud.
Tinnost kirjutasid õde-vend nii enne kui ka pärast müüki. Ühes esimeses vennale saadetud kirjas 1956. a kirjutas õde, et Tinnot ei tunne enam ära, on nii vana ja lagunenud ega ole enam õunapuid.1959. a tehti tänu vend Juhanile siiski suurem remont ja kodu muutus taas ilusaks. Maja kehvas väljanägemises polnud midagi ootamatut, viimased suuremad ehitus- ja remonditööd oli teinud 1920-ndate algul Voldemar Roht ja 1940/41. aasta külmad talved olid mõjunud õunapuudele hävitavalt. 1967. a kirjutas Maimu: „Käisin suvel kord ka Tinnol. Sääl on kõik teisiti, pole nagu enam meie kodu. Suurtel puudel on oksad kõik ära laasitud, ainult latva on jäetud mõned oksad. Kõik on seal võõras, ei tahagi enam sinna minna. Jaani-onu käis kord meil ja kahjatses, miks ikka tema ei ostnud Tinnot.“ Aastate möödudes õnneks arvamus muutus ja kõik see, mis Tinnol tehti, ei tekitanud enam võõristust ning igal suvel püüdis ta korra kodukohas käia. Ka sugulastelt saadud teadetest, et Tinnol on kõik ilus ja korras, andis õde vennale teada. 1973. a jaanuaris kirjutas ta vennale, et tädipoeg sõidab sealt kogu aeg mööda ja rääkis, et seal on uus õunapuuaed istutatud ja on suur kasvuhoone: „Järelikult on Tinno heades kätes. Mul poleks kunagi olnud võimalust Tinnot korda teha.“
Juulis saadetud kirjas kummutas ta venna arvamuse, et sealsed elanikud meist midagi teada ei taha: „...mind kutsutakse alati sinna külla ja võetakse väga lahkelt vastu ja ma olen ka igal suvel käinud sääl korra. Ja lähen ka sellel suvel.“ 1979. a kirjutas ta Ihamarus käigust: “Ümbrus on võõras. Külasoo on paks suur padrik. Tinno kaasik on ka üks suur võsa. Tinno elumaja ja kõrvalhooned on küll väga ilusti korras, aga nii ilus kui meie lapsepõlves, ei ole sääl enam.“ Järgmisel aastal käis Ihamarus poeg Leiger ja siis oli Tinno kaasik maha raiutud, ainult mõni puu oli jäänud. Vähem kui aasta enne surma andis õde Tinnoga toimunule hinnangu, sest vend oli kirjutanud, et peale nende kahe ei ole keegi Tinnost huvitatud: „Leigeril oli seal sünnipaik. Tema armastas vanaemad väga ja samuti Tinnot. Meie jõud ei käinud Tinnol elamisest üle. Hooned lagunesid, katused jooksid läbi, kaev ähvardas kokku langeda. Eeri ei olnud põllumees ja pääle selle haige. Leiger alles laps. Juhan samuti ei tahtnud ju talutööd ja mina üksi ei oleks sääl midagi teinud. Raha ei olnud, loomi ei olnud, põllutöö masinaid ei olnud ja nii oligi lõpp. Eks kõik mõjus ka emale ja mind vaevab see praeguseni.“ Sama aasta sügisesse jäi veel oluline sündmus Tinno talu elus: Eestis tähistati kirjanik Valev Uibopuu 75. sünnipäeva. Räägiti raadios ja kirjutati lehtedes ning kodutalu seinale pandi tahvel. Enne tahvli panekut pöörduti ka Valev Uibopuu poole. V. Uibopuu ise kommenteeris sündmust: see tekitas nii rõõmu kui kurbust, vastasin, kuidas oskasin. Mälestustahvli avamise ajal pildistas Tinno talu Jaan Kaplinski ning läkitas need pildid Rootsi. Valev Uibopuu võis veel kord veenduda – kodutaluga on kõik hästi. Varade tagastamise ajajärgul kirjutas ka Valev Uibopuu taotluse Tinno talu maade tagasisaamiseks või kompenseerimiseks. Esialgu tagastamiseks seetõttu, et ehk keegi õe- või vennalastest tahab maad harima hakata. Ta ei tahtnud kompensatsiooni endale, vaid kinkis maa eest saadud kompensatsiooni õe ja venna järeltulijatele.