Kindral Ernst Põdder

Ernst Põdder sündis 29. jaanuaril 1879. Tema lapsepõlvest ja kooliajast, samuti õpingutest sõjakoolis ning edasisest teenistuskäigust Siberis on väga vähe teada. Seda nentis juba ta kaasaegne ja hea sõber Karl August Hindrey, kui ta 1935. aastal kindrali elulugu kirjutas. Enda elust kõneles ta haruldaselt vähe ja nii polnudki Hindreyl varasemast eluperioodist peaaegu midagi kirjutada. See on lünk tema eluloost veel tänasegi.

Nii pole ta elulugudes tavaliselt märgitud lapsepõlve Väimela perioodi. Ka tema sünnikohana esinevad nii Alatskivi, Tartu kui ka Aleksandri vald Võrumaal. Ilmselt on õige see variant, et ta sündis mõisateenija perekonnas Alatskivil (või Tartus), kuid peagi kolis pere Võrumaale Aleksandri valda Väimelasse Põõna karjamõisa. Juba üheksa-aastaselt läks ta Tartu linnakooli, ja sealt edasi sõjaväkke ja Vilno Sõjakooli.

I maailmasõjas sõdis ta 52. Siberi kütipolguga Riia all ja Galiitsias ning sai kaks korda haavata ja ühe korra põrutada. Maailmasõja rinnetel külmetas ta oma jala ning Vabadussõja ajal oli tal tavaliselt oma jalavann kaasas, et jalga vannitades natukegi valusid leevendada. Jalahädad muutusid nii teravaks, et mõned kuud enne surma amputeeriti tal teine jalg. 

Eesti rahvusväeosade formeerimisest on ta hiljem mälestustes kirjutanud. „Eesti rahvusväeosade formeerimisest sain esmakordselt teada leitn. V. Pint´i käest Austrias, Tarnopoli vaksalis, hiliskevadel 1917.a. Esitasin siis kohe oma ülemusele palve, et mind komandeeritaks eesti väeossa.”

Kindral Põdder oli sõdurite ja rahva seas väga populaarne, karistusi määras ta harva. Väljaspool teenistust käitus teistest väejuhtidest vabamalt, näiteks palava ilmaga sõitis ta vaguni katusel. Oli suur anekdootide jutustaja. Eesti keelt rääkis ta konarlikult, kuna oli suurema osa oma noorusajast veetnud vene sõjaväes.

Ta hüüdnimeks oli „Vana õkva”, sest kasutas liialt sageli seda võrukeelset sõna „otse” asemel.

1917. a juulis määrati Põdder 1. Eesti jalaväepolgu ülema abiks. 1917 sügisel organiseeris ta 2 kuud erilist Tallinna Eesti polku, mis nimetati ümber 3. Eesti jalaväepolguks ning alustas Eesti Omakaitse moodustamist.

Kindral Põdder oli Eesti rahvusväeosade formeerija ning üks Landeswehri sõja kangelastest
E. Põdder oli Eesti Vabadusristi kavaleride organiseerimise mõtte algatajaid ning Võidupüha tähistamise traditsiooni loojaid. Kindral Põdder osales vabadussõjalaste (vapside) liikumises.
1932. aastal nimetati Tartus Pepleri tänav Tartus kindral Põdderi tänavaks (hiljem R. Pälsoni, praegu taas Pepleri tänav). 2008. a valminud filmis „Detsembrikuumus” mängis kindral Põdderi osa Tõnu Kark.

K. A. Hindrey E. Põdderist
Juba väliselt erines ta silmapaistvalt teistest isikutest: natuke kõrgete õlgadega, teatava, nagu ratsaväelase kange kõnnakuga, kangekaelselt turris käharavõitu juustega, vurrudega, mis ei olnud tihedad, kuid küllalt pikad, ja mis koos tema laiade põsenukkidega küll andsid ilme, millest ta ise järeldas, et ta on vana mongol. Õieti mõjus ta esimesel silmapilgul süngelt, raskelt tõsisena ja karmina.

Kindral Põdder kui inimene
Tema hirmsatele näomoonutustele vaatamata, tema karmidest kulmukortsutamistest ja murdja grimassidest ning mõningaist möirgamistest hoolimata paistab alati läbi tema kuldne pehme süda. Süda, mis minu maitse järgi oli sageli liigagi pehme

See süda otsis alati võimalusi, et sõdurkonnas juhtuvaid karistusi pehmendada või andestada. Alati oli temale tähtis psühholoogiline moment, mis viis eksimisele: ikka püüdis ta mõista inimest ja seisukorda, millesse oli sattunud eksija. Seejuures aga ei vaikinud ka kunagi tema õiglustunne, mis oli hell ja eriti tugevasti arenenud. Kui aga võimalik oli, pehmendas ta karmi sõjaseaduse tulemusi ja on nii mõnigi mees olemas, kes seda ei tea, ja ammu juba puhkaks mulla all, kui kindral Põdder ei oleks hoidnud tema üle oma kaitsvat kätt.