Tartu ülikooli rektor Gustav Ewers


Tartu Ülikooli rektor aastail 1818-1830


Postiteega seotud isikutest on kahtlemata nimekaim Johann Philipp Gustav Ewers – Tartu Ülikooli rektor aastail 1818-1830.

G. Ewers sündis 4. juulil 1779. a talupoja peres kolmanda lapsena. Poisikesena tuli hanekarjas käia Corvey kloostri läheduses Weseri jõe luhtadel. Algharidude sai ta kohalikus külakoolis, seejärel Holzmindeni linnakese ühendatud kloostri- ja linnakoolis. Göttingeni Ülikooli teoloogiateaduskonda astudes soovis ta omandada ametit, mis leiba annaks. Kui pärast ülikooli lõpetamist sai ta valida koduõpetaja ameti vahel Lõuna-Aafrikas Kaplinnas, Pariisis ja Liivimaal Väimelas, siis valis ta just Väimela. Ülikooliaastatel oli tärganud Ewersis huvi Venemaa ajaloo vastu ja seetõttu tundus edasist uurimistööd silmas pidades just Väimela kõige sobilikum olevat.

Ewers Väimelas. 1803. aasta suvel saabus Ewers postitõllas Väimelasse lootuses, et koduõpetaja amet on ajutine ning tal avaneb võimalus tegelda Venemaa ajaloo uurimisega. Maanõunik Otto Magnus von Richteri (1755-1826) perekond oli üks liberaalsemaid Liivimaal ning tuntud kui talurahvareformide eest võitleja. Ewersi kasvatada olid perepojad Eduard (sünd 1890) ja Otto (1792) ja maanõuniku orvuks jäänud õelapsed paruness Dorothea von Maydell (1790) ja tema vend Ernst von Maydell (1790). Oma laialdaste teadmiste ja õpetajaandega võitis Ewers kõigi südamed, teda koheldi kui pereliiget ning pereema nimetas teda kasupojaks. 

Ewers on öelnud, et Väimelas valitses kaunis koduelu, milles maise vara küllusele lisas veetlust ja väärikust kõigi perekonnaliikmete haruldane harmoonia: „Ma armastan inimesi, kellega koos ma Väimelas elan ja nad on mu armastust väärt.“ Tema kasvandikest said tublid inimesed: Otto von Rihterist Idamaade uurija, Eduard von Richterist maanõunik ja Liivimaa maamarssal (1836-1838). Ernst von Maydellist sai jurist ja hiljem sillakohtunik Valgas. Dorothea von Maydellist sai aga Gustav Ewersi abikaasa. Nende perre sündis kuus last. Ka Tartu Ülikooli professori ja rektorina jäi Ewersi tihe side Väimelaga kestma. Perekond Ewers veetis peaaegu kõik jõulu- ja suvevaheajad Väimelas.

Ewers võitluses pärisorjuse vastu. O. M. v Richter oli pärisorjuse vastane ja arutles sageli koduõpetajaga, milliseid muudatusi teha talurahva õiguslikus seisundis. Talupoja peres kasvanud Ewersit polnud vaja veenda pärisorjuse kaotamise vajaduses. Juba 1805. aastal ilmus Peterburis anonüümsena Ewersi artikkel, milles ta avaldas Eestimaa talupoegade kohta käivad seadused aastaist 1802-1805 omapoolsete kommentaaride ja võrdlustega Liivimaa seadlusandlusest. 1806. a oktoobris ilmus eraldi raamatuna pikem ja põhjalikum ning teravamas toonis kriitika Eestimaa talurahvaseadlusandluse kohta (Provisorische Verfassung des Bauernstandes in Estland). Kuna Berliinis trükitud raamatu jõudmine Liivimaale oli sõdade tõttu takistatud, ilmus raamat ka 1806. a detsembris Tartus (Vom Zustande der Bauern in Liv- und Estland. Ein Wort zu seiner Zeit).

Eestimaa rüütelkonna mõjutusel raamat konfiskeeriti. Ewers ise oli raamtukese ärakeelamisest ehmunud ja õnnetu. See lugu sai ka takistuseks Ewersi valimisele Peterburi Teaduste Akadeemia tegevliikmeks (valiti vaid korrespondentliikmeks) ja võttis võimaluse täielikult teadusele pühenduda. Kui Ewers oli Tartu Ülikooli professoriks valitud, siis andis kuraator M. Klinger akadeemikute Krugi ja Strochi kaudu edasi nõudmise, et ta edaspidi talurahvaküsimust kõnes ega kirjas ei puudutaks. 1809. a nõuti keisri ukaasiga Eestimaa maapäevalt uue seaduse väljatöötamist 1804. a Liivimaa seaduse eeskujul. Kui Ewersini jõudis kuuldus, et tema kirjutisest on kasu olnud, tundis ta selle üle suurt rõõmu: „Teade, et minu kirjutis talupoegade olukorrast Eestimaal tähtsal ajal tähtsate meeste tähelepanu on pälvinud, rõõmustas mind erakordselt. See on ju ainus vili, mida üks publitsist võib lõigata.“ Huvi talurahva küsimuste vastu ei kaotanud ta hiljemgi, kuid professori ja rektorina ei saanud ta enam sel teemal avalikult sõna võtta.

1808. aastal valiti ta Vene Ajaloo ja Muististe Ühingu ning Kopenhaageni Kuningliku Muinsuskomisjoni liikmeks ning 1809. aastal Tartu Ülikooli vene ajaloo, statistika ja geograafia korraliseks professoriks.

Tartu Ülikooli rektorina töötas Ewers aastail 1818-1830. Kedagi teist pole valitud rektori ametikohale 13 korda järjest. Tema teeneks rektorina oli TÜ viimine Euroopa ülikoolide tasemele. Teadusemaailmas sai ta tuntuks normanni-teooria kriitikaga ja töödega Venemaa vanemast ajaloost, kui ajaloolis-juriidilise koolkonna rajaja vene ajalooteaduses. J.Ph.G. Ewers oli mh Peterburi Teaduste Akadeemia auliige ja Göttingeni Ülikooli audoktor.

J.Ph.G. Ewers suri 8. novembril 1830 ning on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.