Ihamaru lähiümbrus "“ nelja kirjaniku kodu

Kirjanik Richard Roht 
Richard Roht sündis 12. aprillil 1891. a Karaski külas seitsmelapselise pere viimase lapsena. Õed-vennad olid vanemad ja nendest polnud mänguseltsilisi, nii kiindus tulevane kirjanik varakult loodusesse. Richard oli kuuene, kui ema Ann suri, isa oli aga liialt karm peremees, kes ei näinud elus midagi muud peale töö. Richardi lapsepõlv kujuneski rõõmutuks, millest ta ka mälestusteraamatus „Vana Võrumaa“ kirjutas. Lugema õppis ta juba kuueaastaselt ning kaheksaselt oli tal juba kõik kättesaadav kirjandus läbi loetud. Ta lemmikkirjanikeks kujunesid Ed. Bornhöhe ja Ed. Vilde. 

Lugemiseks jäi muidugi vähe aega, sest isa jaoks oli raamatulugemine tarbetu ajaraiskamine. Seitsmeaastaselt algas seakarjuse põli, hiljem tuli juba lehmakarja minna. Lapsepõlve saatjaks oli suur unepuudus ja kui karjapoiss kogemata magama jäi, järgnes isa karm karistus. Koolitee algas kodu kõrval asuvas Karaski külakoolis ning jätkus Kanepi kihelkonnakoolis, seejärel Võru linnakoolis. Matemaatika valmistas talle raskusi juba külakoolis. Kui Kanepis valitses range režiim, siis Võru aeg jäi helgeimaks koolimälestuseks. „Mäletan end hulkuvat pikkadel sügisõhtutel Võru tänavail, pargis ja ümbruses, peas esimesed arusaamised sellest, et maailmas polegi kõik vaid kibe. Tibutas vihma, udu täitis tänavaid, aga mulle oli elu esimest korda avar ja lai, hakkas nagu midagi imelist lubama, – kustki udu tagant paistis tulevik, kauge ja saladuslik, täis sääraseid asju, millest polnud endal veel aimugi. Maailma suurus ja laius puudutas esimest korda mu südant, elu võimaluste tuhandepalgelisus imetas mu noort vaimu ja hinges asus salajane usk, et elu toob, toob, toob ka mulle lõpmata palju – suurt, ilusat, avarat, kujutlematut.“ 

Linnakoolis käies oli tal vene keel juba nii käes, et vaevalt leidus sõna, mida ta ei teadnud. Läbi olid loetud ka vene klassikute tähtsamad teosed. Võru linnakooli viimasesse klassi ta enam ei läinud, sest temani oli jõudnud kuuldus imepärasest Treffneri õppeasutusest, mille kaudu talupoisil avanevad võimalused ülikooli minna. Võlusid Tartu tuled, mida sügisöödel võis kodutrepilt näha. 1906. a detsembris astus ta Treffneri gümnaasiumi. Sügisel ei saanud veel minna, sest kodutalus oli vaja sügistöid teha, kuna vanem vend oli läinud Venemaale kroonu kulul majanduskooli õppima. Isa läks Tartusse kaasa ja kohtus ka Treffneriga, keda ta hästi teadis – pärines ju Treffner Kanepi kandist. Majanduslike raskuste tõttu jäi kool lõpetamata. Raha polnud õpikutegi ostmiseks, rääkimata siis prantsuse keele eratundide võtmisest. Isa isegi ei seisnud õppimise vastu, kuna temas oli tärganud lootus, et pojast võib saada „suur mees“, kuid ta lootis poega kuidagi ilma rahata hakkama saavat. 

Tühja kõhuga mööda Tartu tänavaid kõndides võttis R. Roht hoopiski sule kätte ja hakkas kirjutama. Ta saatis loo „Postimehele“ ja see ilmus. Dr. Oskar Kallas saatis kirja ja palus honorari järele tulla. Kevadeks oli „Postimehes“ juba mitu lugu ilmunud. Suvel maal olles õppis ta prantsuse keelt ja kirjutas. Kahjuks kordus sügisel sama, isa andis vaid kaks rubla, millega Treffneris õppida polnud võimalik. Ta püüdis vendadelt raha laenata, kuid asjatult. Nooremal vennal lihtsalt polnud, mida anda, vanem vend aga keeldus. Vend Gustav heitis ette, et teised vennad omandasid isa abil vaid kihelkonnakooli hariduse ja said hiljem ise hakkama, Richardit on aga isa märksa kauem koolitanud. Kodus tuli kuulata isa näägutusi. R. Roht läks uuesti Tartusse ning püüdis iseõppimise teel teadmisi täiendada. Tänu kodusele leivakotile ja kirjutamisega teenitule õnnestus talv üle elada, ka tutvus ta mitme kirjanikuga. Kodus oli toimunud oluline muudatus: õed olid abiellunud ning talu rendile antud. Järgmisel sügisel läks ta Valga reaalkooli, mis samuti jäi lõpetamata. 

Järgnenud aastatel elas ta kõige rohkem Tartus, kus sõbrunes eakaaslase Henrik Visnapuuga, kes oli samuti lõunaeestlane ja maalt pärit, vaesevõitu ja pooliku haridusega, kuid suurte kirjanduslike ambitsioonidega. Koos anti välja kaks õhukest koguteost „Moment esimene“ (1913) ja „Roheline moment“ (1914). Teine number oli eriti sõjakas ja tekitas skandaalset tähelepanu. Esimene maailmasõda tõi mobilisatsioonikutse: ta õppis lipnike koolis ning viibis seejärel peamiselt tagalalinnades ja sõdis lõpuks ohvitserina Rumeenias. Tavalisest talupojast kõrgem haridustase päästis ta kohesest rindele minekust. Hiljem kirjutas ta mitu sõjateemalist raamatut. Vabadussõjast võttis ta osa staabiohvitseri ja sõjakirjasaatjana ning oli ka kolonel Puskari adjutant. 1919. a abiellus R. Roht „Vanemuise“ laulja Elli Põdraga, kellega oli tutvunud juba Petrogradis. Elli Põder oli pärit Karaskist viis kilomeetrit Kanepi poole asuvast Mustjärve talust. Hiljem suvitatigi Mustjärvel ja sealne kena loodus jättis jälgi R. Rohu loomingusse. Abielu ei jäänud püsima, sest vaikust vajava kirjaniku kooselu kärarikka seltskonnaga harjunud naisega ei passinud, peale selle abikaasa truudusetus. 1935. a abiellus R. Roht uuesti Läänemaalt Sinalepa vallast pärit Marta Teenusega (1902-1992). Aastail 1921-1923 elas R. Roht Berliinis ning andis välja ajakirju „Aeg“ ja „Euroopa Elu“. Kodumaale tagasi tulles elas aga kirjanikuna Tartus. 

1928. a tegi ta elus järsu pöörde ning keeruka asjaajamise tulemusena sai kaheteisthektarise krundi Sangaste mõisa pargi tagant, kuhu kuulus ka tilluke järv. Juba 1926. a oli ta Põllutöö Ministeeriumile esitanud palve maa saamiseks, kuid krahv Bergi vastuseisu tõttu maasaamine viibis. Põllumaad oli viis hektarit, ülejäänu moodustas järv ja heinamaa. Paik pakkus üksindust ja rahu ning looduse ilu. Nii nagu ta romaanide romantilised tegelased, asus ka ta ise ehitama suurejoonelist elamut, kuhu oli planeeritud neliteist ruumi, veranda ja selle kõrvale suur terrass. Tõsi küll, toad olid kavandatud üsna väikesed. See ei pidanud tulema küll loss, kuid oma poolkelpkatusest hoolimata tüüpilisest taluelamust märksa suurem ja teistsugusem hoone. Praktilist ehitustööd Roht aga ei tundnud ja unistuste maja ei valminudki. Praktilistes majandusasjades saamatuna laskis ta end talupoegadel tüssata – kivide ja kruusa vedu terrassi alla läks maksma üle 300 krooni. Kohalike elanikega tal kontakti ei tekkinud, suheldi vaid metsavahi perega. Roht elas seal vaid ühe talve ja kirjutas romaani „Elu on ilus.“ 

Ebaõnnestunud romaan ei toonud kuigi palju sisse, veksliprotsentide tasumiseks sellest ei piisanud. R. Roht oli võltsinud vekslitel allkirju ning ees ootas vangla. Ta tunnistas end ise süüdi ja Tammiku-nimeline asunikutalu läks Noor-Eesti kirjastusele. Oksjonil müüdi ka R. Rohu raamatukogu, mida ta hiljem enam taastada ei suutnud. 1934. a pärast vanglast vabanemist oleks ta Sangastesse naasnud, kuid pooleliolev maja ei võimaldanud seda. Ta jäi Tallinnasse ja ehitas uue tagasihoidliku maja pealinna lähedale Arukülla, sest maalapse ja looduslähedase inimesena ei passinud talle linnaelu. Pärast nõukogude okupatsiooni algust müüs ta maja ning kolis Tallinna. On teada, et ta kavatses Soome põgeneda, kuid ilmselt oli kehv tervis (haige süda) üks põhjusi, miks kodumaalt lahkumine teoks ei saanud. Saksa okupatsiooni aeg möödus raskelt, sest puudus peaaegu igasugune teenistus. Tervis halvenes ja ta viibis Tartus haiglaravil. Sõjajärgsetel aastatel suutis ta siiski uue võimuga kohaneda ja repressioonide ohvriks ei langenud, kuid romaanikirjanikust sai lastekirjanik. Loomalood olid ju apoliitilised.

Richard Roht oli küll viljakas kirjanik, kuid nii eluajal kui ka hiljem peeti teda siiski teisejärguliseks sõnameistriks. Kriitikud olid tavaliselt kiidusõnadega kitsid, talle heideti ette ka ajaviitelisust. Tema omapäraks on jäänud Lõuna-Eesti künklike ja järverikaste maaastike kujutamine ning lugejatele võrumaalaste iseloomu, keele ja kommete tutvustamine. Oluline osa tema loomingus on lastekirjandusel, eriti loomajuttudel, kus oluliseks komponendiks on looduskirjeldused. Õepoeg Valev Uibopuu ütles, et onu pilk polnud loodust vaadeldes kunagi tühi, ta nägi alati midagi. Tema teostes võib ära tunda koduküla inimesi, näiteks Kriuka Kusta prototüübina Toru Kustat. 

Kirjanik Valev Uibopuu 
Valev Uibopuu sündis 19. oktoobril 1913. a Võrumaal Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas Õru metsavahi pojana. Juba järgmisel aastal siirdus isa Tõlliste valda Iigastesse metsnikuks. Isapoolse tädi Anna Pärsimäe mälestuste järgi oli ta saanud oma eesnime välimuse järgi. Tädi Aliide olevat vastsündinut nähes hõiganud:“Oi kui valev!“ ja isa Evald oli korranud „Valev, Valev“. Ema olevat tahtnud pojale hoopiski oma venna järgi Richard nimeks panna. 

Sünnikohast Õrul V. Uibopuul mälestused puudusid ja lapsepõlves ta sinna ei sattunudki: alles esimesel kodumaareisil 1992. a suvel käis ta oma sünnikodu vaatamas. Iigastes elati umbes kaks aastat, siis pidi isa alanud maailamsõja tõttu siirduma Saaremaale kindlustustöödele ja sealt Tallinnasse riigikaitselise tähtsusega töödele ning vabanes seetõttu mobilisatsioonist. Ema kolis lastega Iigastest Haabsaarde, kus elas vanaisa Johan Uibopuu tütardega. Vanaisa, kauaaegne Mändiku koolmeister, oli nüüd Haabsaare lauavabriku ja veski juhataja. Kui isa 1918. a koju tagasi tuli, võttis ta oma isalt ameti üle. Kahjuks lõppes õnnelik lapsepõlv peagi. Isa arreteeriti punaste poolt 7. Jaanuaril 1919 valekaebuse põhjal (Evald Uibopuu olevat organiseerinud Valgekaarti) ja lasti punaste põgenemisel 26. jaanuaril maha. Hiljem kaevati surnukeha Võru lähedalt Kirepi ühishauast välja ja maeti Karula kalmistule, kuhu 1997. a suvel maeti ka poeg Valevi urn. 

Peale Valevi oli peres vanem vend Juhan (19.02.1911- 15.10.1968) ja õde Maimu (18.02.1917- 23.11.1988, esimene abikaasa Karl Linnumägi langes Neveli all, teine abikaasa Erich Lass). Kevadtalvel 1919 lahkus ema kolme lapsega Haabsaarest. Ema vend Voldemar viis nad esialgu Evald Uibopuu õe Kösti tallu Otepää lähedale, sealt edasi viis tee ema õe Juulie Pirsko Pehe tallu Pranglis ja alles 1920. a suve hakul jõuti ema sünnikoju Tinnole. Selleks ajaks olid rentnikud Tinnolt lahkunud. Tinnost sai Valev Uibopuu päriskodu, kuigi ka siit viis vahepeal tee kaugemale kooli, aga ka ajakirjanikuaastail Valgas ja Tallinnas jäi Tinno ikkagi kindlaks varjupaigaks, kuhu tulla. Koolis käis Valev Uibopuu Tartus, Karaskis, Linnamäel, Kanepis, Otepääl. Tartus ja Otepääl oli võimalik õppida tänu isapoolsetele tädidele, kes ta kooliajaks enda poole võtsid. 

1928. a sügisel vigastas V. Uibopuu jalgrattasõidul põlve. Vigastusest kujunes raskekujuline luutuberkuloos, millest paranemine kestis umbes seitse aastat. Algul ei saadud haiguse tõsidusest aru: põlv küll valutas, aga kooliskäimine jätkus. 1929. a algul ei saanud enam jalale toetada ja siis tuli lamada kolm kuud Tartus haavakliinikus. Koju tagasi tuli ta tugiaparaadiga, kuid külm ja vihmane suvi ei soodustanud põlve paranemist. 1930. a kevadtalvel kutsus onu Richard Roht õepoja enda juurde Sangastesse. R. Roht soovis õe perekonda aidata ja Valev Uibopuu nõustus onu käsikirjad kirjastusele esitamiseks ümber kirjutama. Kuigi tollal olid juba ka kirjutusmasinad, eelistas enamik kirjanikke oma tekste käsitsi kirjutada. Kirjastus nõudis vaid loetavat käekirja, kuid R. Rohu käekiri polnud just kõige ilusam. V. Uibopuu on meenutanud, et rääkis onuga kirjandusteoreetilistel teemadel ning onu meenutas oma kirjanikutee algust. Samas õppis ta palju onu ilmekaist looduse- ja inimesekirjeldustest. 

Sangastes viibis ta märtsist hilissügiseni ning tuli seejärel Tinnole tagasi. Aastavahetusest 1930/31 läks tervis halvemaks. Õnneks oskas Põlva sakslasest arst Glasenapp põlve ravida. Paranemine oli vaevarikas, kuude kaupa tuli lamada, pähe tikkusid surmamõtted. Tollal luges ta läbi kõik Karaski raamatukogus leidunud raamatud ning hakkas ka ise kirjutama. Esimene novell avaldati „Eesti Nooruses“, seejärel jõudsid ta kirjatööd juba „Loomingusse“. Tervis paranes aegamööda ning peagi sai juba laua taha istuda. V. Uibopuu on öelnud, et temast sai kirjanik olude sunnil, sest muuks tööks ta ei kõlvanud. Onu Voldemar oli küll emale soovitanud, et poeg võiks näiteks rätsepa ameti selgeks õppida. Lapsepõlves oli V. Uibopuu unistanud isa eeskujul metsniku tööst. Tinnolt lahkus ta 1936. a märtsis Valka ajakirjanikuks. 

Samal aastal ilmus esimene raamat „Väravate all.“ Kriitika polnud kuigi heatahtlik. Omakandimees Rudolf Sirge oli ainuke, kes oskas noorele kirjamehele ka midagi julgustavat öelda. 1939. a jätkus ajakirjanikutöö Tallinnas „Perekonnalehte“ toimetades. Saksa okupatsiooni aastatel töötas ta ajalehe „Eesti Sõna“ toimetuses. 1943. a augustis põgenes V. Uibopuu Soome, kus töötas zooloogiamuuseumi raamatukogus, Soome rahvaluule arhiivis ning ajalehe „Malevlane“ toimetuses. 1944. a siirdus ta Rootsi, kus elas algul Stockholmis, kuid hiljem kolis Lundi, sest Lõuna-Rootsi mägisem maastik meenutas rohkem Lõuna-Eestit. Jätkus ajakirjanikutöö ajalehe „Välis-Eesti“ toimetuses. Võõrsil jätkas ta kodumaal haiguse tõttu pooleli jäänud õpinguid: 1953. a lõpetas ta Stockholmi Eesti gümnaasiumi, seejärel õppis Helsingi ja Lundi ülikoolis soome-ugri keeli ning lõpetas kandidaadi-töö kaitsmisega, 1970. a kaitses aga doktoritöö. Aastail 1971- 1980 oli V. Uibopuu Lundi ülikooli dotsent ja Soome-Ugri Instituudi juhataja. 1960. a sai Valev Uibopuu esimese Eesti pagulaskirjanikuna Rootsi Kirajnike Liidu liikmeks, pikka aega töötas ta Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses. Kirjutamine oli talle nagu teistelegi pagulaskirjanikele vaid lisatöö, sest ainult kirjutamisest polnud võimalik ära elada. 

Romaanides ja novellides kujutas V. Uibopuu Eestit enne Teist maailmasõda, ta ei idealiseerinud ega ilustanud kaotatud kodumaad, vaid eelistas pakkuda realistlikku pildistikku minevikus toimunust. Valev Uibopuu suri Lundis 18. märtsil 1997. aastal. 

Kirjanik Rudolf Sirge
Rudolf Sirge sündis Tartus 1904. aasta 30. detsembril saeveski töölise pojana. Ta isa Johan oli kandimehe pojana tulnud juba noore mehena Kastrest Tartusse. Ta ema Pauline-Marie Klaos sündis Tartu külje all Lohkvas. Peagi pöördus isa parema toimetuleku huvides maale tagasi, kuid mitte maaharijaks. Ta töötas saemeistri ja sindlilõikajana ja seetõttu tuli pidevalt elukohti vahetada ning seetõttu pole Rudolf Sirgel kindlat lapsepõlvekodu. Ema suri 1919. a ning pärast seda püüdis tädi Emilie Luht toetada õelapsi, sealhulgas Rudolfit. Tädi ainuke poeg oli langenud Venemaa Kodusõjas Perekopi all. Temast sai kuni surmani R. Sirge perekonna liige. Oma iseloomujooned päris Rudolf pigem rahutu ja ettevõtliku loomuga isalt kui leebema loomuga emalt. Isa töötas suviti maal ning talvel linnas, aga pärast tütre Elfriede sündi kolis pere 1908. aastal lõplikult maale Alamusti saeveskisse. Pere elukoht muutus küll pidevalt, kuid sama paikkonna piires – elati veel Asuvarikul (Varbusel), Tõdul, Karilatsis, Voorekülas. 

Sellest piirkonnast saigi tulevase kirjaniku lapsepõlvemaa, millest ta kirjutas ka oma romaanides, jutustustes... Ka elu lõpuaastatel käis ta korduvalt kodukandis – kalavetel, sugulasi vaatamas, kadunud vabrikuohti uurimas. 1953. a suvel kirjutas ta Karilatsis Kruusimäe talus õe pool romaani „Maa ja rahvas.“ Õde töötas Karilatsis rahvamaja juhatajana. Kaua aega kandis ta meeles lapsepõlveaastatega seotud romaani „Vinguvad saed“, millest ta jõudis kirjutada vaid mõnikümmend lehekülge. Hiljem, 1964. a on ta kodukohta meenutades kirjutanud: „Sündinud küll tsaariaegses Tartus, ei taha ma siiski linna oma päriskoduks pidada. Sest üles kasvasin ma hoopis maal. Nimelt Kanepi-Kambja-Põlva vahelises kolmnurgas, tol kaunil künklikul, orgudest lõhestatud metsarikkal alal, mida nimetatakse Otepää kõrgendiku idapoolseks eeendiks. Keele poolest segunevad siin Tartu ja Võru murded nii huvitavalt, et ma tänapäevani ei tea, kummaks end rohkem pidada – kas tartlaseks või võrukaks.“ Siinne ilus loodus on jätnud ka märgatavaid jälgi tema loomingusse. Vabrikutöölise lapsena oli tal rohkem vaba aega kui talupere lapsel ja nii hakkas ta varakult käima kalal. Kalamehekirg jäi teda saatma elu lõpuni. Posikesele pakkus huvi vabriktööliste kirev seltskond nii keelepruugi kui kommete poolest.

Huvi lugemise ja raamatute vastu sai ta kodunt kaasa. Vanematele meeldis lugeda ning nad tellisid „Postimeest“ ja „Lastelehte“. Ema kirjutas paksud kladed kuuldud laule täis. R. Sirge on meenutanud. „Isa tuli lauavabrikust, pesi tolmu ja nõe maha, sõi ning istus petrooleumilambi juurde lugema, teised kodakondsed kuulasid. Isa armastas lugeda, vahel ka loetut kommenteerida, ema kuulata ja naeru kihistada, kui lugu oli naljakas.“ Lastele loeti „Lastelehte“, mida ka Rudolf varakult uurima hakkas ning üllatas kuueaastaselt kõiki oma lugemisoskusega. 1914. aastal sai aga muretu lapsepõlv järsku läbi. Saeveskid jäid alanud sõja tõttu seisma ning isa sai mobilisatsioonikäsu. 

Pärast Saksamaa vangilaagris virelemist saabus ta 1918. a lõpus koju tagasi. Nüüd tuli emal ümberkaudsetes taludes töötades peret ülal pidada ja ka Rudolfil tuli hakata karjas käima. Esimesel sõjasügisel läks ta kooli – Karaski külakooli – kus õppis ainult ühe talve. Koolitee jätkus Karilatsi kolmeklassilises vallakoolis, mille ta 1917. a kevadel lõpetas. Seejärel läks ta Tartusse tädi juurde kooli, kuid revolutsiooni- ja sõjasündmuste tõttu oli sunnitud maale tagasi tulema. Karilatsi vallakool oli juurde saanud 4. klassi ja nii ta lõpetas selle 1919. aastal. Hoolega luges ta valikuta kõiki kättesaadavaid raamatuid, kusjuures lemmiklektüüriks said romaanid Buuri sõjast. Edasiõppimist takistasid perekondlikud põhjused. Isa tuli küll sõjast tagasi ning perre sündis veel tütar. 1919. a detsembris suri aga ema ning isa abiellus peagi uuesti. Peres oli nüüd neli last, ka võõrasema tütar. Isal tööd jätkus, ta ehitas asunikele maju ning ka poeg aitas jõudumööda kaasa. Edasiõppimise soov aga jäi. Koduste teadmata õnnestus tal 1920. aasta sügisel pääseda Tartu Õpetajate Seminari, kuhu tasuta õppe pärast oli suur tung. Puuduliku hariduse tõttu jäi tal siiki seminari astumata. 1921. a sügisel oli ta taas tädi juures Tartus ning alustas õpinguid seminari juures töötava algkooli 5. klassis. Võideldes majanuslike raskustega, lahkus ta kooli lõpetamata. Sageli tuli 35 km pikkune jalgsimatk koju ette võtta, et toidukraami hankida. Kooliaastatel lõi ta kaasa kooli orkestris ning „Vanemuise“ ooperikooris, Karilatsi näiteringis. Esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid kooli ajakirjas, kuid pole kahjuks säilinud. Kirjasaatjana hakkas ta kirjutama „Postimehele“ ja „Võru Teatajale“. Tema Karilatsi sõnumid ilmusid „Võru Teatajas“ Sur´i varjunime all. Vallametist vallandamise põhjuseks saigi tema kirjasaatjategevus. Ta kirjutas ka Karilatsi vallaisade patukestest ja see saigi vallandamise põhjuseks. Nagu Sirge hiljem on meenutanud, kirjutati tema kohta koguni kaebus Võru prokuratuuri, kus teda kui häbematut noormeest oma ülemate vastu süüdistati kommunistlikus kihutustöös. Kaebus jäi tulemuseta, kuid töö vallavalitsuses lõppes siiski. Karilatsis osales ta aktiivselt seltsitegevuses, eriti näitemängus.

1925. a sügis tõi R. Sirge ellu ootamatu pöörde. Masinistiabilisena käis ta rehepeksul talust tallu ning vigastas vasakut kätt. Füüsiline töö ei olnud enam võimalik. Ta läks Tartusse, üüris seal toa ja lootis õpinguid jätkata. Ajalehtede kaastöö eest oli ta juba ka honorari saanud. Ta oli kirjutanud saksa okupatsiooni käsitleva jutustuse „Tuulemäe isa“ ja saatnud selle „Postimehele“. Peagi sai ta vastuse, kus paluti sisse astuda. Papi Jürgenstein õnnitles noormeest ja ütles, et noortest on ainult Vallak esimese ropsuga sama küpse töö kirjutanud. 1926. a veebruaris õnnestus tal tööle saada „Sõnavara“ kirjastusse tööpoisina. „Sõnavaras“ töötades tekkisid ka kirjanduslikud kontaktid, sealhulgas „Eesti Kirjanduse“ toimetaja J. V. Veskiga. 1926. a lõpus ilmus „Eesti Kirjanduses“ Sirge esimene retsensioon. Ta ei unustanud ka õppimist. Iseseisva õppimise teel astus ta 1927. aasta sügisel eksamitega Tartu Linna Õhtuse Ühisgümnaasiumi lõpuklassi ning lõpetas gümnaasiumi 1927. a kevadel. Gümnaasiumis oli mitmeid häid õpetajaid, näiteks kodanikuõpetust andis Julius Madisson, kes sõjajärgsetel aastatel oli üks hinnatumaid ajaloo õppejõude Tartu Ülikoolis. 1928. a vormistas ta end Tartu Ülikooli majandusteaduse üliõpilaseks, kuid tegelikult õppima ei hakanud. Sotsiaalne olustik ja selle analüüs paelus noort Sirget üha enam, pahempoolne maailmavaade süvenes. 1928. a suvel sõitis ta Narva, et keskenduda alustatud romaani kirjutamisele. R. Sirge esimesed teosed trükiti „Sõnavaras“ 1927. aastal – „Võõras võim“ ja „Maanteel.“ 1929. a ilmus romaan „Rahu! Leiba! Maad!“, mille kirjutamist planeeris ta juba 1927. aastal. Romaan sai „Looduse“ romaanivõistlusel II auhinna. Sooviks oli kirjutada romaan revolutsioonikeerisesse kistud agulirahva elust. 1929. a kutsuti teda ajalehe „Rahva Sõna“ (Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei häälekandja) toimetusse ja siitpeale elas ta Tallinnas.

1929. a septemris tegi R. Sirge kaasa väikese rühma töölissportlaste reisi Leningradi, Moskvasse ja Kolomnasse. Suvel käis ta Soomes „Uudislehe“ kirjasaatjana Lapua mässu jälgimas. Venemaa reisimuljetetest kirjutas ta ka „Rahva Sõnas“. 1930. a augustis sõitis ta töölissportlaste jalgpallimeeskonna eesotsas taas Nõukogude Liitu. Seekord oli reis pikem: Moskva, Leningrad, Sverdlovsk, Tšeljabinsk, Novosibirsk, Omsk. Koos A. Antsoniga kirjutatuna ilmus juba aasta lõpus reisiraamat „Tänapäeva Venemaa.“ 1932. a novembris alustas ta Ahto Valteri purjekal ümbermaailmareisi. 1932. a aprillis lahkus Sirge Lääne-Aafrika rannikul meeskonnast ning sõitis raudteel läbi Saksamaa tagasi koju. 1933. a juunis abiellus R. Sirge Linda Zobeliga. 1935. a viibis ta rahvusvahelise ajakirjanikustipendiumiga pool aastat Poolas. Poola-reisi tulemusena ilmus Jozef Pilsudski biograafia. Ajakirjanikuna oli ta viibinud ka Soomes, Rootsis, Kesk-Euroopas, Rumeenias. Pärast Poolast tulekut asus ta 1935.a sügisel tööle „Vaba Maa“ välispoliitilise osakonna toimetajana. Ta ülesandeks jäi ka ajalehe kirjandus- ja kunstilisa eest hoolitsemine. Kui ta 1937. a läks riigitööle – välisministeeriumi ajakirjandusreferendi kohale – siis muutus ta aine- ja probleemiring üsna vähe. Varssavis oli ta alustanud saksa okupatsiooni Eestis käsitleva romaani „Must suvi“ kirjutamist. Romaan ilmus 1936. a lõpus ja 1937. a kevadel lavastati samanimeline näidend. Kohalikud sakslased suhtusid romaani, mis pidi mõjuma mineviku hoatusena olevikule, üsna vaenulikult. 

1940. a suvel asus R. Sirge J. Varese valitsuses tööle välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja kohusetäitja ja pressibüroo juhatajana. Ümberkorralduste käigus see amet kadus ning augusti algul nimetati ta Eesti Telegraafi Agentuuri (ETA) juhatajaks. 1940. a oktoobrist töötas ta Riiklikus Kirjastuskeskuses. 1941. a suvel, kui sõda oli juba alanud, esines ta fašismivastaste üleskutsetega ning töötas Tallinna lähedal kaitseliinide ehitusel. Ta ei jõudnud evakueeruda ning areteeriti juba 1. septembril. Siiski õnnestus tal amnestiaga aasta lõpupäevil vabaneda. Vabanenuna ei jäänud ta Tallinnasse vaid asus elama Harjumaale Maidlasse. Koos isaga haris ta seal Rohuaaia talu põldu ja suurt aeda. Kui isa ja kasuema 1943. a Maidlast lahkusid (isa läks tagasi Karilatsi ja elas seal surmani 1953.a), siis asus Rohuaiale elama kirjaniku noorem õde perekonnaga. Sõjaaastail elas Sirge perekonnast lahus. Juuni keskel 1941 viibis ta Riias ning perekond oli eksikombel sattunud piiriäärsetest rajoonidest ümberasustavate isikute hulka. Pärast Sirge koju tagasisaabumist otsus tühistati, kuid algas sõda. Perekond sai kokku alles 1945. aastal. Saksa okupatsiooniaastad mõjusid Sirge tervisele ning 1944. a tuli tal end haiglas ravida. Sõjaaastatel puudusid avaldamisvõimalused ning Sirge pidas päevikut, mis kahjuks aga keerulistest aegadest tingitud peitmiste tulemusena hävis. Oktoobri algusest 1944 töötas Sirge Kirjanike Liidu tehnilise sekretärina, kelle ülesandeks oli allesjäänud kirjanikkonna koondamine ja nende elamistingimuste korraldamine. 1944-1945 kirjutas ta lühiproosat, kus käsitles saksa okupatsiooniaegset külaelu. Järgnevatel aastatel tuli ka Sirgel üle elada kriitika, et ta on valesti kirjutanud ning toimunut pööret ebaõigesti kirjeldanud. Nii mitmedki jutustused-novellid tuli ümer töötada. Oma peateose „Maa ja rahvas“ kirjutas ta aastail 1953-1956. Romaan jõudis 1963. aastal Lenini preemia lõppvooru. Kui suurromaan oli ilmunud, asus ta oma 1929. a ilmunud romaani „Rahu! Laiba! Maad!“ ümber kirjutama. „Tulukesed luhal“ ilmus 1961. aastal. 1964. a käis ta turismireisil USA-s ja Kanadas ning 1966. a Austraalias ja Uus-Meremaal.
1946. a oma eelseisva viisaastaku töökavadest rääkides teatas ta, et kavatseb kaks aastat kulutada „romaani kirjutamiseks, mis algaks 1905. a järellainetusega ja lõpeks 1917. a revolutsioonisündmuste puhkemisega ühes Lõuna-Eesti metsatööstuses.“ Kaua hinges kantud romaanist jäi aga maha vaid 14 lehekülge väiksekirjalist käsikirja. 1960. aastate keskpaiku käis ta korduvalt noorusmail Karilatsi kandis materjali kogumas. Pooleli jäi ka saksa okupatsiooni aega käsitlev romaan „Teine vale.“ Palju aega kulutas ta kalasportlaste tegevuse organiseerimisel. Korduvalt esines ta looduskaitsealaste sõnavõttudega.

1970. a 24. augustil sõitis ta koos kaaslastega Paunküla veehoidlale kalastama, kuid kalapüügil tabas teda atakk. Arstidel ei õnnestunud ta elu päästa. Rudolf Sirge maeti Metsakalmistule. 

Kirjanik, ajakirjanik ja kriitik Aivo Lõhmus
Aivo Lõhmus debüteeris värssidega 1969. a „Nooruses”. Esimesed arvustused ilmusid 1974. aastal. A. Lõhmus kirjutas ka kodukandi Võru murdes. Koos omakandimehe Madis Kõivuga (sündis Koorveres) kirjutas ta esimese murdekeelse näidendi „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvel.”

Aivo Lõhmus tegutses ka tõlkijana, tõlkides peamiselt soome keelest. Tema kui tõlkija tähelennuks jäi Aleksis Kivi „Seitsme venna” tõlkimine. Raamat ilmus alles pärast tõlkija surma. Aivo Lõhmus on uurinud raamatute keelustamist ja hävitamist aastatel 1940-1953.

1988. aastast osales A. Lõhmus ärkamisaja poliitilises elus, ta oli Eesti Kongressi liige. Ta oli peamisi isikuid, kes võitles julgeolekult tagasi Kirjanduse Maja Tartus Vanemuise tänaval. Ka oli ta „Ilmamaa” asutajaliige.

Madis Kõiv Aivo Lõhmusest ning tema päritolust ja kodukandist
Tundsin tema juures midagi igivana ja igiomast, kindlasti tuleb see ta päritolust Aarna veskilt ja teest sinna, mida mööda peab Pekrilt ja Viirapäält sõitma, et veskile jõuda või Karilatsi heinale üle veskipaisu Tartu postiteele ja sealt edasi Alamustile, kus tee keerab metsade vahel vasakule. Tännasilma küla meestel olid paljudel heinamaad Karilatsi jõe ääres. Sinna me sõitsime veskist mööda, vikatid ja rehad ja toidumoon vankris, ja tulime heinakoormatega tagasi. Tavaliselt saabus Alli ülejärgmise päeva hommikul teise vankriga kohale, siis kui hein oli juba tehtud ja veidi kuivatatud. Tagasitee läks sama rada mööda, ikka Aarna veski kohal Põlva maanteelt paremale üles kõrgele kaldapealsele ja säält üle oru Kiuma poole keeravale roobasteele. Kõik see, lisaks kalalkäimised – läbi ja lõhki tuntud tee, see kaldapäälne aga paistis iga kord täiesti uus, eriti koht, kust kõrgete pedajate juures keeras rada alla veskile ja oli teekonna kõrgpunkt igas mõttes. Meelde tuleb midagi tähtsat ja olulist, mis sellel teejupil kätte näidatakse, lubadus, mis kunagi täituma peaks, kuid mille sisu jääb alati tabamata, tähendus ise kui selline on ainus, mis sest tõotusest välja lugeda saab. Nii oli, vähemalt tookord.

Ja säält veskilt on Aivo ta enda sõnade järgi pärit, vähemalt ta suguselts, sest midagi lähemat oma vahekorrast veskiga ta rääkida ei taha, ei räägigi muud kui ainult: “Aarna veskist on mõned lurjused pärit.” Kes need lurjused on ja kuidas tema, Aivo, nendega suguluses seisab, jäi mulle saladuseks lõpuni. Aga teada on ka, ja meil Pekril, Viirapääl ja Tartuski, et kuidagi on Aarna veskiga seotud kuulus metsavend Palosaare Rein, Miku ja Antsu kooliveli, Andrese ja Malle klassikaaslane Kiuma algkoolist. Ja kuna Andrese klassiveli, siis teab Emmagi temast ühte-teist ja räägib sellest mulle, ehk enamatki veel kui koolikaaslased ise – Andres ja Mall, Mikk ja Ants. Teab muidugi ka Alli, aga tema niisugustest asjadest ei räägi.

Emma jutu järgi, ja seda kinnitavad koolikaaslasedki, oli Palovere Rein metsa läinud kohe pärast märtsiküüditamist koos Aarna Antsuga, kuigi kummalgi polnud selleks mingit ähvardavat põhjust. Aarna Ants, kelle vanemad ära viidi ja kes Tallinnast koju tulles leidnud kodu tühja, ütelnud, et läheb metsa ja maksab omade äraviijatele kätte.

Emma oli kõige selle peale väga vihane ja rääkis: “Aarna veski unoq, roisoq, veiva poiskõsõ uma mano mõtsa. Es ole täl inämb määnestki hirmo Siberihe mineki peräst, ku kodo oless jäänü. Ol´l tark ja hää poiss (Malle jutu järgi olnud hoopis kange tülitsema ja “heast poisist” ei teadnud tema midagi) ja nää, mis teiväq.” Aga polnud Palovere Rein sugugi nii väga poiskõnõ, 49. aastal pidi ta minu arusaamise järgi olema juba umbes 17aastane ja oleks kroonus arvele võetud. Aga kuidas see Reinu metsaminek päriselt sündis ja mis ajendid siin veel mängus võisid olla, seda ma ei teagi. Ja üldse võib mu senises jutus üks või teine asi viltu olla, kuid pole oluline see, vaid et Aarna Antsu kaudu esindas Aivo mulle Reinu, seda legendaarset sissi, tõelist revolvrikangelast, kellest palju räägiti ja kellest nüüd siin-sääl kirjutatakse. Kes Palojärve haarangus tulevahetuses surma sai ja pääses niimoodi Aarna Antsu hirmsast lõpust, kes juba enne NKVD kätte sattus ja Põlvas sodiks peksti ning sellisena Tallinna edasi saadeti, kuhu ta kadus – nii Toomas, aga temagi teadis seda muidugi samuti peamiselt kuulduste kaudu. Kui palju Aarna Ants oma vanemate küüditajaid vagaseks teha jõudis ja kas üldse kedagi, seda ma ei tea ja võib-olla ei tea seda keegi, aga Palovere Reinul oli küll omajagu “skalpe vööle riputada”.

Kuid jutt kaldub teemast kõrvale ja oluline on siin ainult see, et tundsin Aivot “omana”, peale kõige muu peegeldusena kangelasest, kes metsa läks ja sääl langes. Seda kangelast esindas mulle sõber Aivo küll ebateadlikult, kuid kui Aivole mõtlesin, siis sain aru, et too ebamäärase päritoluga tunne viib mind nähtamatute niitidega Palovere Reinu juurde tagasi. Võib-olla on kõik see ainult mu ettekujutuse vili ja pole Aivol Palovere Reinuga kaudseltki vähimatki sidet, aga millel veel kui ettekujutusel on sõpruse ja omamehe tunde kujunemisel olulisem osa mängida. Ja kui ettekujutusel on päälegi omad kindlad geograafilised ja ajalised alused – Blut und Boden, ikka tema, hurjutatagu seda kuipalju tahes. Ja kui sääl oli osaline veel ta lihane isa, omaaegse Kiuma meeste rehepeksumasina Lanzi masinist. Küllap olen tema paigale säetud ja tööle pandud katla ja rihma kaudu seotud, undama ja logisema pandud Lanzi juures reht peksnud. Kõigis Naadimõtsa taludes, alates Orfi Elli ussaiast kuni Emma lauda ja rehealuse vahele, kus oli selle kandi viimane peatus, sest vana Mosona, viimane põllumees enne suurt kuusemetsa, tõi oma paarilt vakamaalt koormakese vilja ikka Emma juurde peksta, sest nii tühise töö pärast suur kaadervärk sinna ometi manööverdama ei läinud. Olime Aivo isaga niisiis ühe ja sama töö pääl õige mitu aastat neil viimastel kuldsetel talusügistel, ehkki me teineteist peaaegu ei tundnud.

Niisugune vere ja maa kujundatud sõprus see meil Aivoga oli – on tagantjärele ikka veel, kui sellele mõtlen. Ja miski ei muuda seda, isegi need rängad tülid ja rasked sõnavahetused, mis meie vahele siginesid. Siis kui Aivo oma reinpalosaare sõjakuses läks kallale Priimäele ja hiljem Kivisildnikule ja kellele veel. Aga kõige rusuvam oli muidugi tüli Priimäe teatritegemise üle, sest ka teda võtsin oma sõbrana (ehkki hoopis teistel alustel) ja pühendasin talle oma “külma teatri” mõtte. Aga tülil Priimäega on omad erilised tagamaad, mille eelloost ma tean ainult niipalju, et kunagi varem, ammu juba, pani Aivo Õpetajate tänava majja välja oma fotonäituse ja leidis hääd vastuvõttu. Isegi Priimägi kiitis, ikka oma tavalisel meelevaldselt (Priimäe otsused sündisid enamasti ootamatu uie mõjul, millele ta hiljem ratsionaalse seletuse juurde konstrueeris) arrogantsel moel. “Kes oleks võinud arvata, et keskpärane luuletaja on nii hea fotograaf.” Seda “keskpärast luuletajat” Aivo muidugi andestada ei suutnud ega tahtnud. Kuid Priimäe õigustuseks või vabanduseks, kuidas soovite, võib ütelda, et Aivo tookordne puumaamehe luule oli temale sama kauge ja võõras kuivõrd lähedane ja omane oli ta minule.

Kuid tüli tüliks, jäägu see, aga kui sind nägin tulemas – uljal sammul, kandekott õlal, mütsinokats viltu pääs, täitis hinge, vaimu, isegi vist keha sõbranägemise kodune tunne ja täiesti sõltumatult, mis parajasti juhtunud oli, või mis nüüdsama pidi sündima hakkama. 

Pole sind ammu enam kohanud, aga nagu alustuseks ütlesin, peagi kohtume ja tore on. Seniks loen su viimast kogu “Hüüdja hääle murre”, külimitutäit süngeid, kuid siiski õilistavaid mõtteid ja eelaimdusi. Sel puhul ei saa keegi, Priimägigi mitte, rääkida keskpärasest luuletajast, võib ainult imestada, kuidas nii jõuline poeet võib olla ka nõnda hää kunstnik. 

Ning pole võimatu, et su isa, “kalliste kätega aednik”, kes “sigitas” su “metsale mõeldes”, on s ä ä l oma igiliikuja valmis saanud ja selle tööle pannud, riistapuu, mida ta oma elu lõpul Tille veski möldrina kuni viimase tunnini meisterdas.
Ka see on tore.

Katkendeid näidendist „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan neläteõistkümnendämä aasta suvel”
Taa o müts imelik asi, taad ma olõ pal´lo mõtõlnu. Tan Kährin ja Põlva kandin, tan om üts uma nal´lakas lõhn, muial taad ei olõ'. Ei tiiä', kas tan om uma määntsegi mulla', kos kasuss määnegi sääne hain vai rohi vai ma ei tiiä kah, mis nii lõhnass. Määnegi, mis häitsess ja umma tolmu and. Nigu' tsipa makuss kah õlõss.. Tuud sa' tunnõt õkva, kui Võro puult tulõt ja taha nii umbõs Tilsi mano jõvvat. Vai ku Tarto puul om tulõk, sis nakkass jo vast Kariltasin tundma vai Kiidjärven vai Kuurveren.