Tartu Ülikooli üliõpilased teedel liikumas
Tartu Ülikooli avamine tõi elevust ka Liivimaa kubermangu teedele. Üliõpilased saabusid kogu kubermangust, ka Eesti- ja Kuramaa kubermangust ning kaugemaltki. Praegune Postitee ei kuulunud kindlasti enamkasutatavate teede hulka. Läti aladelt tuldi tavaliselt Riia suunast. Kel võimalik, kasutas kaugemalt tulles veeteed – Pihkvast aurualevaga Tartusse. Eriti hoogustus selline reisiviis 1850. aasatest alates, mil Pihkvast sai raudteelinn. Tuldi nii Poolast kui ka Venemaa sisekubermangudest, Kaukaasiast Pihkvasse ja sealt edasi laevaga. Ka lähemalelavad üliõpilased ei sõitnud tavaliselt semestri kestel koju, vaid alles jõuludeks. Mõisnike poegadel polnud kojusõiduga probleeme – isa saatis tõlla järele ja tavaliselt võeti kaasa lähedal elavaid sõpru. Nii oli ka lõbusam sõita. Külmal ajal varuti külmarohtu ning peatuti sooja saamiseks kõrtsides. Näiteks sõit Riiga kestis tavaliselt vahepealse ööbimisega kaks päeva. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa linnadest pärit üliõpilased üürisid tavaliselt mitme peale voorimehe, et odavam oleks, sest maksta tuli ka tühja tagasisõidu eest.Poolakas Benedykt Dybovski meenutab Tartusse saabumist ja kevadel lahkumist järgmiselt:
Varasel õhtupoolikul jõudsime Tartusse. Aurik andis signaali, et üleveotross alla lastaks, ja pikkamööda, suure väärikusega lähenes laev jõe paremal kaldal asuvale sadamasillale. /.../Sild kubises rahvast, kelle hulgas leidus rohkesti üliõpilasmundreid. /.../Pärast kahte stuudiumiaastat hakkasime õiendama eksamit, mida nimetatkse filosoofikumiks, see läks meil hiilgavalt korda, saime hindeks aina ausgezeichnet´id, mis tähendab suurepärast edu õpinguis. Rõõmuga otsustasime külastada omakseid pärast nii pikka viibimist võõraste keskel. Niisugune reis sooritati mitmekesi. Kuue hobusega suur Stuhlwagen, kus istus mituteistkümmend inimest ja kümmekond koera, viis meid kaunil suvehommikul Riia poole.
Wilhelm Ostwald meenutas Tartusse õppima tulekut:
Rebasena Tartusse. Nii sõitsin ma 1872. aasta jaanuaris 18½ aasta vanusena koos rühma teiste Riia abiturientidega rebasevanema juhtimisel ära Tartusse. Raudteeühendust sinna polnud, reisiti postihobustega, väga lihtsates lahtistes regedes , õlekubudega hädapäraselt kaitstuna külma eest, mida tõrjuti seestpoolt tugevate alkoholiannustega. Iga 20 versta (või kilomeetri) järel oli postijaam, kus regesid, hobuseid ja kutsareid vahetati. Hea reeteega vältas reis umbes 30 tundi; halbade teeolude korral võidi aga kuni kolmeks päevaks teele jääda.
Isegi Riiast ja Kuramaalt tuldi Tartusse Pihkva kaudu. D. T. Hahn meenutab, et 1876. a augustis asus 30 Kuramaalt pärit tudengit teele. Kõigepealt sõideti rongiga Daugavpilsist Pihkvasse ja sealt jõuti 11 tunnise sõiduga rataslaeval „Peipus“ Tartusse. Ajavõitu võrreldes postitõllas tulekuga kindlasti polnud, küll andis rongi- ja laevasõit suurema seltskonnaga lõbusa reisi.
Tartust tegid üliõpilased pidutsemiseks sageli väljasõite, millest nii mõnegi kirjeldus on mälestuste kaudu tänapäeva jõudnud. Kindlasti oli tegemist omapärase arvuka seltskonnaga, kes (eriti tagasi saabudes) vägagi vaatamisväärne võis olla.
Hilisema maalikunstniku Leopold von Pezoldi mälestused:
Nagu maikuu meie kliimas ilmutab oma kauneid kevadisi imesid, samal määral näitab aprill enamsti ebasõbralikku palet. /.../Nii oli see ka 21. aprillil 1852. aastal, kui pool Tartut kõikvõimalike sõidukitega teele asus, et Novumist kümne versta kaugusele jääva kõrtsi juures suurelt Riia postmaanteelt paremale pöörata. Veel mõni verst mööda sügavaroopalist maanteed ja me olemegi Keeri mõisas.
Omanik seal tookord ei elanud. Tema loal tohtis ülikooli pidustuste läbiviimiseks ehitada õuele pika sara. See löödi üles mõne päevaga ja osalt veel peopäevalgi. /.../Kogu hommikupooliku saabusid sõidukid ja ratsanikud; veokite vankerkrants piiras lahtirakendatud ja -saduldatud hobuste koondamiskohta ning kutsarite salka, kes omal viisil ja võõral riisikol võtsid kommersist osa. Õige pidu algas Landesvater´iga umbes kell viis pärastlõunal. /.../Kuidas peost osavõtjad öösel halbu teid pidi lõpuks koju jõudsid, andis veel pikka aega ainet lustlikeks kaeveteks ja kurvameelseks lõbususeks. Kindel on, et kaks päeva hiljem, 23. aprilli õhtupoolikul said nad enamasti kõik, aga võib olla ka täies koosseisus Toomemäel kokku.
Karl Bücher mäletab üht kommersile sõitu järmiselt:
Kohe ühel esimestest päevadest pärast minu saabumist kutsuti mind kommersile, mis toimus vabas looduses metsapuude vilus umbes kolme tunni tee kaugusel Tartust lõuna poole. Mulle ja kolleeg Loeningile tuldi kuuehobuserakendis vankriga järele ja siis läks lahti tormakas galopp. Üliõpilased hoidsid vankrist välja täis pudeleid, mida äkki müüri tagant või mõnest muust peidupaigast väljaratsutavad rebased kinni pidid püüdma.