Professor Johann Friedrich Leberecht Schmalz
Venemaa esimene kõrgem põllumajanduslik õppeasutus avati 1834. aasta 2. mail Vana-Kuuste mõisas ja oli esimesi kogu Euroopas. Saksamaal tegutses toona kolm sellist õppeasutust (Möglinis, Tharandtis ja Hohenheimis). 19. sajandi esimesel poolel leidsid põllumajanduses aset murrangulised muutused ning selleks, et mitte maha jääda teiste maade põllumajanduse arengust, oli vaja tõsta põllumajandusteaduse taset ja koolitada inimesi, kes suudaksid muudatusi ka põllumajanduslikku tootmisse viia.
Kui 1829. a valiti Tartu ülikooli põllumajanduse professori kohale Johann Friedrich Leberecht Schmalz, siis pidas ta vajalikuks põllumajandusüliõpilastele mõeldud õppebaasi olemasolu. Tema seisukoht oli, et välismaa kultuure ei tohi kohe üle võtta, vaid tuleb katsetada, kas need meie tingimustesse üleüldse passivad. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi toetusel ning kaasabil saadi riigivõimult luba instituudi asutamiseks. Tartu ümbrusest ei leitud ühtki sobivat riigimõisat, ei õnnestunud ka eramõisate ost ja nii jäi ainsaks võimaluseks rentimine. Vana-Kuuste mõis renditi Liphardilt kaheteistkümneks aastaks. Schmalz koostas rajatava instituudi jaoks põhikirja ja õppekavad.
Riik andis igal aastal instituudile 5000 rubla, sellest 2000 rubla teaduslikuks uurimistööks ja katsete korraldamiseks. Instituut kujunes Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna üliõpilastele oluliseks praktikabaasiks. Põhikirja järgi oli instituudi ja õppemajandi üldjuhatajaks direktor, kelleks sai Friedrich Schmalz. Ta pidi 2. maist 20. septembrini elama Vana-Kuustes ja 1. oktoobrist 1. maini käima seal vähemalt üks-kaks korda nädalas. Õppemajandi valitsejaks ja kasvandike järelevaatajaks sai inspektor, kellel pidi olema teaduskraad ning oli kohustus pidevalt Vana-Kuustes elada. Sellel kohal töötas Friedrich Schmalzi poeg Hermann Schmalz (1808-?)
Instituudi avakõnes rõhutas prof Schmalz teaduse saavutuste rakendamise suurt tähtsust põllumajanduses. Instituuti võeti Tartu ülikooli põllumajanduseriala üliõpilasi, kes olid enne juba kaks-kolm aastat kuulanud põllumajandusloenguid ning nõutavate eksamite sooritamisel haritud noormehi ka väljastpoolt ülikooli. Tartu ülikooli põllumajanduseriala üliõpilastele ei olnud Vastse-Kuustes õppimine kohustuslik, vaid soovitatav. Üliõpilasi komandeeris ka Vene valitsus kroonustipendiaatidena ning riik maksis neile iga kuu 100 rubla stipendiumi ning 300 rubla aastas õppevahendite soetamiseks. Ülejäänutel tuli õppemaks 200 rubla aastas tasuda instituudi kassasse.
Õppeained
Fr. Schmalz ise õpetas mullateadust, maaviljelust, taimekasvatust, aiandust ja mesindust, loomakasvatust, tõuaretust, villateadust, lammaste boniteerimist, metsamajandust. Inspektor dr. Hermann Schmalz õpetas tehnilist füüsikat, poliitilist ökonoomiat, põllumajanduse arvepidamist, tehnoloogiat, põllumajanduse ajalugu, majapidamist, põllutööriistu ja masinaid. Adjunktprofessor Peter Pell (1807-1861) õpetas zooloogiat, taimefüsioloogiat, koduloomade anatoomiat ja füsioloogiat, üldbotaanikat ning vene keelt. Botaanikaaia direktori abi Rudolph Trautwetter pidas esimestel aastatel botaanika loenguid. Kreisi maamõõtja Carl Gottlieb Rücker õpetas maamõõtmist ja loodimist, H. Bark põllumajanduslikku raamatupidamist ja agraarökonoomiat. Instituudis võis õppida aasta või kauem, kusjuures algul tuli õppida üldpõllumajandust ja seejärel sai omandada mõne kitsama eriala.
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut kavatseti muuta kolme teaduskonnaga riiklikuks põllumajanduse, veterinaaria ja metsanduse instituudiks, mille jaoks koostas Schmalz juba uut õppekava. 1835. a külastasid Vana-Kuustet rahandusminister ja Moskva kindralkuberner ning kiitsid instituudi tegevuse kõigiti heaks. Instituuti oli saatnud edu, kuid kahjuks kaasnes sellega kadedus ja pahatahtlikkus. Mõne mõjuka isiku vastuseisu tõttu müüs Liphart mõisa 1838. a novembris A. Siversile, kes ütles rendilepingu üles ja nõudis õppeasutuse lahkumist 1.maiks 1839. See tähendaski instituudi sulgemist, sest mõjukate meeste vastuseisu tõttu ei õnnestunud enam õppeasutusele uut mõisa leida.
Viie aasta jooksul sai põllumajandusliku hariduse üle poolesaja noormehe. Õppeainete rohkus kõikvõimalikelt põllumajandusliku tegevusega seotud aladelt andis korraliku hariduse ja lõpetanutest said põllumajanduse edendajad Venemaa eri piirkondades. Mitmest kasvandikust said hiljem Valgevenes Gorõgoretski Põllumajanduse Instituudi professorid.
Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut mõjutas ümbruskonna põllumajandust. Viie aasta jooksul tehti 250 hektaril maaparandust, instituudil oli köögivilja- ja puuviljaaed, juurutati kaheteistväljalist külvikorda, katsetatavate kartulisortide arv ulatus üle 160. Loomakasvatuses pöörati erilist tähelepanu peenvilla-lambakasvatuse väljaarendamisele.
Kes oli Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituudi juhataja Friedrich Schmalz?
Johann Friedrich Leberecht Schmalz sündis Saksimaal 25. juunil 1781. aastal. Dresdeni ülikoolis õppis ta arhitektuuri ja tehnoloogiat, Jenas keemiat, seejärel töötas Leipzigi ülikoolis ja linna-lähedases mõisas. Ta täiendas oma teadmisi iseõppijana ning õppis ka Dresdeni veterinaarkoolis. Schmalz rentis mõisa ja asutas seal põllumajanduskooli. 1829. a sai ta kutse tulla Tartu ülikooli ökonoomika ja tehnoloogia õppetooli professoriks. Tartusse jäi ta professoriks 1845. aastani, mil loobus ametist tervislikel põhjustel ning naasis Saksamaale, kus suri oma mõisas 11./23. mail 1847. aastal. Fr. Schmalz pidas majanduselu aluseks põllumajandust, ta oli teoorjuse vastane ja pooldas kapitalismi arengut põllumajanduses. Ta nõudis talupoegade majandusliku olukorra parandamist, rahvakoolide asutamist, talupoegadele põllutöö õppimiseks eeskujulike näidismajandite asutamist, õpetlike raamatute väljaandmist. Schmalzi lambakasvatust käsitlevad raamatud ilmusid 1830. ja 1837. a eesti keeles. 1837. a asutas ta lambakasvatajate seltsi.
Teda kutsuti mitmel korral Lõuna-Venemaale riiklikult tähtsaid ülesandeid lahendama. 1837. a korraldas ta lambakasvatust ja uuris, kas Krimmis saab vabas looduses kasvatada viinamarju, puuvilla, õlikultuure ja teepõõsaid.