Eesti kultuuritegelased 19. sajandil Postiteel liikumas

19. sajandist on pärit mitmeid ülestähendusi kultuuritegelastest, kes Tartu ja Võru vahet sõitsid. Üheks põhjuseks toona Võrus resideeruv tunnustatud arst ja kirjamees Fr.R. Kreutzwald. Värvikaid ülestähendusi ja kirjeldusi leiame Georg-Julius Schltz-Bertrami reisikirjadest. 

Georg-Julius Schltz-Bertram polnud ainuke, kes Võrru sõiduga Kreutzwaldi rõõmustas. Ka keeleteadlane J. F. Wiedemann sõitis aastail 1864-1869 mitmeid korda Võrru, et eesti keele sõnaraamatu koostamiseks nõu küsida. Kreutzwaldi 50. sünnipäeval käisid teda õnnitlemas Õpetatud Eesti Seltsi poolt Woldemar Schultz ja Emil Sachssendahl. Kreutzwaldi külastas ka K. E. von Baer.

Ka Elias Lönnrot sõitis Võrru Kreutzwaldile külla 1844. aastal. 1864. a saabus Võrru maalikunstnik Johan Köler, et Kreutzwaldist portreed maalida. Ta külastas Kreutzwaldi veel teistki korda. Jakob Hurt külastas 1860. aastatel korduvalt Kreutzwaldi korduvalt.

Kreutzwaldi 70. sünnipäev 1873. aastal oli Võrus väga rahvarohke. Külalisteks olid Jakob Hurt, Ado Reinvald, Jaan Adamson, Eesti seltside esindajad (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, Tartu Eesti Põllumeeste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, „Vanemuise“ selts, Kanepi lauluselts).

Kõik külalised ei saabunud mööda Postiteed – näiteks 1865. aastal tuli Viljandimaa delegatsioon nõu pidama Aleksandrikooli asjus.

Kreutzwald ise sõitis teatavasti Tartusse harva, küll oli ta sagedasem reisija Postitee alguses. Arstina abivajajate juurde tuli ringi sõita kogu Võru kreisis. Varbusesse, mõisahärra Woldemar Schwartzi juurde, võttis ta tee ette ilmselt üsna sageli. 1848. aastal võeti koos ette arheoloogilised kaevamised, mille leiud Tartusse Õpetatud Eesti Seltsile saadeti.
TÜ doktorandi Kersti Taali uurimus.

Külaskäik Võrru Kreutzwaldi juurde augustis 1870
„Nüüd alles saan aru, kui sügav mõte on kõnekäänul: „Kes ei julge, Võrru ei jõua.“ See on tõepoolest riskantne ettevõtmine. Teel siia näpistasid, nõelasid, veristasid ja pussitasid mind miljonid mustad husaarid ja punased saksad [lutikad]. Iga maa kannatab om nuhtluse all; Venemaal on prussakad ja tarakanid, Ameerikas termiidid ja lõgismaod, ning Liivimaad nuhtlevad väikesed putukaliigid, kes võivad reisija marru viia. Lühidalt – Võrru jõudes olin veel ainult poolenisti elus, aga Kreutzwald ja tema väimees dr. Blumberg võtsid mind nii südamlikult vastu, et kõik reisil kogetud kannatused läksid mul ruttu meelest. Liiatigi selgus mulle, et Brauni hotell on suisa ideaalne. Mul on suur, kolme voodiga tuba, ja nii ma, otsekui Cromwell, võin igal ööl magada ise voodis. Ühtki teist külalist pole – ainuüksi minu päralt on kogu maja: köök, kelder ja Elisa, hotellimamsel, nagu teda kutsutakse. Nüüd, kaugel Euroopa mäsust, kavatsen kirjanduslikult nukkuda. /.../

Tee Võrru kulgeb võluvalt, mäelõhesid ja kaugvaateid tuleb ette pidevalt. Sõidu käigus selgitasin oma eesti kutsarile diluuviumiteooriat, näidates talle vanu järvi ja valgustada teda rändrahnude küsimuses. Ta ei ütelnud kahtlevalt nagu Sina: kas see ikka tõsi on? Ja ta ei irvitanud ka vastu, nagu teeb Paul Berg, vaid kuulas hardalt ja oli (jootraha oodates) minu seletustega igati nõus.
Georg Julius Schultz-Bertram. Balti idealisti kirjad emale. Tartu 2003.

Kõrged külalised Eestimaa teedel ja postijaamades
Minu kohtumised kuningatega on mõistagi säilinud vaid mälestsutena lapsepõlvest. Olin umbes kümme aastata vana, kui Friedrich Wilhelm III teel Peterburi kogu päeva puhkas Tormas, kus mul temaga oli koguni isiklik „kokkupuude.“ Seisin postijaama ees ja olin sedavõrd süvenenud raskesse protseduuri tõmmata kuninga auks kätte uhiuued kindad, et ma üldse ei märganud, kuidas ma kuningale, kes seisis otse minu taga, panin kinni aeda viiva tee. Mispeale Tema Majesteet suvatsedes aupaklikult puudutada minu õlga, lükkas mind sõbraliku pilgu saatel kõrvale.

Ka praegust kuningat, Preisi Wilhelmi olen ma Tormas näinud siis, kui ta saatis oma Peterburgi sõitvat õde, printsess Charlottet, kes eal 1817. aastal abiellus ja sai hiljem keisrinna Alaeksandra Fjodorovnaks. Neilgi oli ette nähtud, et pruut puhkab enne pidulikku vastuvõttu päeva Tormas. Suurvürst Nikolai demonstreeris oma pruudile väsimatult ratsanikest koosnevaid üksusi, kes kõrgetele külalistele vastu olid saadetud.Õhtul sõitsid prints Wilhelm ja suurvürst Torma mõisa, et seal ööbida; printsess oma kaaskonnaga jäi jaama. Järgmisel hommikul ootasid mõlemad vürstid Tormast mööduval teel printsessi, kelle tõld siis ka varsti husaaridest eskorteerituna täiskiirusel saabus. 
Georg Julius Schultz-Bertram. Balti idealisti kirjad emale. Tartu 2003.