Karilatsi-Ihamaru

Ala-Musti kõrts 
Alamusti kõrts asus Krootuse mõisa (saksa keeles Köllitz) Ala-Musti karjamõisa (saksa keeles Charlotten) maadel Hilba jõe ja Tartu–Võru maantee ristumiskohas Krootuse mõisast kuue versta kaugusel. Alamusti kõrts on asutatud 19. sajandi 1. poolel, kuna Rückeri 1839. a spetsiaalkaardil on see märgitud, ning tegutses veel 1909. aastal.

Kõrtsi hooned on tänaseni säilinud. Kõrtsi peahoone puust eluosa on kasutusel suvekoduna. Selle kõrval asunud talliosa on varemetes, säilinud on vaid talli maakivist müürid. Kõrtsi juurest mööduv maantee on 1934. aastal õgvendatud seoses uue raudbetoonist silla ehitusega Hilba jõele. Veel on maastikus jälgitav vana teetammi kulgemine kõrtsihoone eest jõeni ning vana puusilla alusvaiad jões. 



Põdrakivi Ala-Mustil 
Ala-Mustilt leiame vasakul pool teed võimsa kaartsamblikega palistatud kivirahnu ning rahnult hobuse kabjajälge meenutava süvendi. Ühed usuvad, et jälje jättis Peeter Suure ratsu, teised, et Karl XII oma. Nime „Põdrakivi“ ei ole rahnule andnud siiski mitte kuningate täkud, vaid 1950. aastatel tolleaegse tava kohaselt paigutatud ning 1960. aastate lõpus mahavõetud teekaunistus – hirve kujutav betoonskulptuur.

Stalinistlikud puhkealad
1950. aastate algust tuntakse Eesti teede ajaloos maanteede kaunistamise ajajärguna. Stalinistliku arhitektuuri ühe väljundina hakati maanteede äärde rajama suurejoonelisi puhkealasid, mis paiknesid enamasti teede ristumiskohtadel. Ajastu vaimust tingituna hakati sinna püstitama betoonist kujusid, mis kandsid enamasti poliitilist sõnumit. Puhkealade juurde kuulusid lisaks skulptuuridele bussiootepaviljon ja pingid. 

Postiteel asusid sellised puhkealad koos skulptuuridega viies kohas – Liival ja Alamustil hirvekujud, Tilleorus pioneeripoiss trummiga, Väimela teeristis kommunistlik noor linnuga, Kirumpääl naisvõrkpallur. Postitee imposantseim puhkeala asus Tilleorus. Lisaks tavapärasele paviljonile, skulptuurile ja haljastusele oli sealse puhkeala keskne kompositsioonielement purskkaev. Praeguseks pole ükski Postiteele üles seatud betoonkuju säilinud.

Palojärv
Paar kilomeetrit enne Ihamaru pöörab matkarada vasakule Palojärvele. 
Nagu järve nimi ütleb, on tegu palumetsaga. Männimetsa veerde on rajatud telkimis- ja tuletegemiskohad. Samast saab ka ilusa liivapõhjaga järve ujuma minna. Palojärve äär on mõnus laagripaik ratta- ning jalgsimatkajatele. 

Järveuurijad on pruunikaveelisest Palojärvest leidnud haruldasi vesikirbulisi ning aerjalalisi, seal kasvab vesilobeelia. Edela pool metsa taga, teisel pool Postiteed peitub ka tumedaveeline Väike-Palojärv ehk Kogrejärv.

Et paikkond on keskkonnatundlik, sellest annavad tunnistust põlvese põlve rahvasuus liikunud legendid.

Rahvasuu räägib
Vanasti olnud Külasuu soo asemel veesilm, mida Külajärveks kutsutud. Naised käisid seal ühtelugu mähkmeid pesemas ja nii sai järvel inimestest aegamööda villand. Ehk küll üheksa korda ööpäevas vesi end puhastab, oli Külajärv ikka must. Lõpuks tüdinenud järv pesijatest. Ühel päeval võtnud ta kätte ja tõusnud üles pilvedeni, läinud tervenisti kolm versta kirde poole ja lasknud end siis palumaa peale maha sadada. Liivane palupind kinkinud järvele kaunid kaldad ja hoidnud vee puhta ja selge. Nõnda saigi järv endale nime. Palavatel suvedel tõusvat ao aegu veepinna kohale paks udu – järv justkui mõtlevat palava liiva keskelt taas soisemasse kohta põgeneda. Küllap tulevad aga Palojärvele olnud päevad meelde ja nii vajub ta keskhommikuks jällegi oma puhtasse sängi.


Heinrich Marki sünnikoht
Ihamarust pärit poliitik ja haridustegelane Heinrich Mark emigreerus pärast Eesti okupeerimist 1944. aastal Rootsi ning osales seal aktiivselt Eesti komitee tegevuses. Heinrich Mark oli Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis peaministri asetäitja 1971.-1990. aastal ning peaminister presidendi ülesannetes 1990.-1992. aastal.

Ihamaru küla, kõrtsihoone 
1695. aasta Tartumaa teede atlases on kuue miili kaugusel teel Tartust Vastseliinasse märgitud Krootuse kõrts (Kelletz Krogh). Atlases kasutatud saksa miil võrdub tänapäeval 7,4 km. Kõrts kuulus Krootuse mõisale, millest 1734. aastal eraldus Karaski mõis. Hiljem samal kohal Tartu–Võru maantee ääres Põlva–Saverna teeristis asuv Ihamaru kõrts kuulus juba Karaski mõisale. 

Ihamaru kõrts tegutses arvatavasti 1916. aastani. Hiljem on endises kõrtsihoones asunud pood. Ihamarus oli ka teine kauplus – Jutsi kauplus. Ihamarus oli tuntud meierei, võimeister Vihter tegi kuulsat Vihteri võid.

Endises Ihamaru kõrtsihoones asub toidukauplus praegugi, kõrtsihoone talliosa seisab kasutamata. Küllaltki tiheda asustusega Ihamaru külas tegutseb mitu suuremat ettevõtet, nende hulgas Cista pakendivabrik, Paloma papivabrik ning Tamme Pagar. 

Karaski vana koolimaja ja Richard Rohu sünnikoht 
1874.-1930. aastal tegutsenud Karaski koolimajas on õppinud kirjanikud Richard Roht, Rudolf Sirge ja Valev Uibobuu, haridustegelane Elmar Loodus ja paljud teised. Richard Rohu loomingust on enim tuntud tema laste- ja loomajutud, kodukandi kirjeldusi leiame tema teostest ”Vana Võromaa”, ”Hümnid paanile” jm. Oma mälestused Ihamaru kõrtsist on Roht avaldanud autobiograafilises jutustuses “Vihamaru kõrts”. Selle peategelaseks on omaaegse kõrtsmiku Tulderi naine, kes targa ja abivalmis ämmaemanda ja tohterdajana kogu ümbruskonna lugupidamise teenis.