Uudised
10. märts 2010
Tsiklimehed: Saaks juba rattad alla ja oma Kawasakiga laulma sõita.
On veebruari viimane pühapäev ja Varbuse muusikamõisa aidas käib vilgas lauluproov.
Dirigent laseb aina korrata arusaamatuid sõnu: kon-kunn-kon-kunn... kuni rahule jääb. Hämar on sõnade tähendus tegelikult vaid võõrale.
“Olen Ida-Virumaalt hiljuti Põlvamaale sisse rännanud ja pean neid sõnu vahel lausa veerima, aga laulud on mõnusad ja kõlavad ilusasti,” räägib noor laulumees Erki Vinni, kes on üks hiljuti kokku tulnud motomeeste koori lauljaist.
Koor on Varbusel laululaagris, et õppida selgeks kevadel toimuva võrukeelse laulupeo Uma Pido lugusid.
Foto: Raivo Tasso
Tsiklimehed tunnevad laulukooris end sama vabalt kui oma Kawasaki või Honda seljas.
Laul ühendab
Põlvas töötav Vinni on kõva laulumees. Varem laulnud Virumaa noorte meeste kooris, praegu aga on kelmika nimega punkbändi Vanaema Pööras Jooma solist. Motomeeste koori tõi teda lisaks lauluhuvile soov tutvusringkonda laiendada. Selles ei ole mees enda sõnul pettuma pidanud – läbikäimine on ütlemata mõnus. Laul ühendab motomehi.
Loomulikult on Vinnil ka tsikkel. Tegelikult rohkemgi kui üks. “Hunnik vanu Vene motikaid ja üks jaapanlane – Suzuki.”
Dirigent Kalev Lindal jätkab konna-kunna harjutamist.
“Keegi meist polnud varem seda lugu kuulnudki,” ütleb teine laulumees Valter Keis.
Ega saanudki varemalt kuulda, sest selle mõnusa sõnademängu ja viisi autor on Räpina poeet Aapo Ilves. Tema tegi selle spetsiaalselt Uma Peo tarvis.
“Varem pole ma kooris laulnud,” teatab Keis. “Algklassides viimati, aga see ei lähe arvesse.”
Samas arvab Keis, kes igapäevaelus juhib GoBusi Tartu regiooni, et ega ole ka midagi karta, kui n-ö valge lehena koori tulla. “See on väljakutse iseendale, et rutiinist välja saada.”
Nagu teised laululaagrisse tulnud, ootab temagi kevadet. Et saaks juba rattad alla ja oma Kawasakiga laulma sõita. Siis oleks laululaagri parkimisplats automobiilide asemel tsiklite päralt ja laulmise vaheaegadel huvitav kirevaid pille uudistada, laulusõbra uut ratast testida.
Tegelikult ei ole tsiklid üksnes meeste pärusmaa, nii et motomeeste kooris on ka naisi. Varbuse laululaagri kolmekümnest osavõtjast lausa kolmandik.
“Minust sai väga lihtsalt motomees, istusin proovimiseks tsikli selga ja hakkas meeldima,” selgitab Tartu tsik(l)iklubi Motor Dorpatensis liige Tuulike Tuulik, hüüdnimega Tuula. Nüüdseks on esimene vanaks sõidetud Yamaha maha müüdud ja Uma Peole loodab naine uue tsikliga sõita.
Idee saunalavalt
Tuula ütleb, et sügisega võrreldes, mil koor alles sündis, on meeshääled kõvasti tummisemaks läinud. “Mõnus on proovis kuulata, kui sul selja taga on selline meestevägi.” Ta ise on universaalne – laulab esimest sopranit, kuid kui vaja, siis ka teist alti.
Aga miks koori motomeeste kooriks kutsutakse, selle kohta on Tuulikesel lihtne seletus. “Aga me olemegi ju kõik motomehed. Motonaine ei kõla kuidagi!”
Kuigi enamik lauljaid on praegu Lõuna-Eestist, on paari kuuga kumu motomeeste koorist jõudnud üle Eesti.
“Käin ekstra selle koori pärast Tallinnast Lõuna-Eestisse laululaagrisse,” ütleb nooruke Keiti Lokk. Ega jäta mainimata, et nädala pärast täitub tal suur unistus – saab oma esimese mootorratta. Väikese Suzuki, naisteka, mis alustuseks väga hea.
Liisa Salupere tunneb tsikleid läbi ja lõhki. Võõrad pole talle ka motokrossirajad. Koori tulekut peab Salupere elu üheks parimaks otsuseks. “Tahtsin laulda ja siin kooris tekkis esimesest minutist vaba tunne, nagu kodus oleks. Ma pole nii sooja õhkkonda veel kusagil tunnetanud.”
Ühe- ja kahepäevased laululaagrid ongi mõeldud selleks, et laule harjutama tulla saaks ka kaugema kandi rahvas. Lõunaeestlased käivad koos veel teisipäevaõhtuti põllumajandusmuuseumis Ülenurmel.
“Eesmärk on üle-eestiline ühendatud motomeeste koor,” ütleb koori president Henri Järv, hüüdnimega Mõmmi.
Laulu- ja motomees on ka Henri isa Madis Järv ning motomeeste koori idee sündinud neil koos saunalaval istudes ja ilmaelu üle arutledes. “Tavaliselt peetakse motomehi karmideks tegelasteks ja seostatakse kriminaalsete asjadega. Tahame näidata, et nii see tegelikult pole.”
“Enamik tsiklimehi pole üldsegi halvad, ei kihuta ega ole pätid,” lisab Henri isa Madis. “Me tõestame, et tegelikult on motomehed tore rahvas.”
Suure asja algus
Esimeseks ülesastumiseks valiti Uma Pido seepärast, et enam kui poolte kooriliikmete juured on Vana-Võrumaal.
“Kui Tartust maale sõidame, siis Vana-Võrumaa sildi juures läheb ka omavaheline rääkimine eesti keelelt võru keelele üle,” kõnelevad praegused tartlased.
Ka koori dirigent leiti omade seast – Kalev Lindal, kelle käe all harjutavad veel Haaslava meeskoor, Kanepi segakoor ja Euroopa eestlaste koor.
Lindali sõnul on motomehed laule haaranud lennult.
Ja nii nagu lauljad, usub ka dirigent, et Uma Pido on motomeeste koorile suure asja algus. Lauljate peas liigub mõte motomeeste koorina Euroopasse tuurile minna.
“Pole kuulnud, et kusagil Euroopas või ka maailmas oleks mõni motomeeste koor,” ütleb Lindal.
Vastus loo pealkirjaks olevale küsimusele, kus on too lomp, kus konnad on, selgub Uma Peol, mis toimub 29. mail Põlvas Intsikurmu lauluväljakul. Neile, kes sinna minna ei saa (ülejäänud – ärge lugege!), siinkohal ka vastus:
Tan, tan, sanna man,
tan om tuu lump,
kon kunna` umma`.
Rein Raudvere artikkel on ilmunud
Maalehes 06. märtsil 2010
