Sillad
Kuni 1930. aastate alguseni oli Postitee ainukeseks püsisillaks 1913. aastal üle Ahja jõe Tilleorgu rajatud maakividest lihtne üheavaline sild. Ülejäänud sillad olid sel perioodil veel puidust. 1930. aastatel asendati need tüüptarinduse, raudbetoonist avaehituste ja raudkividest kaldasammastega rajatistega. Koos uute sildade ehitamisega teostati sildade lähiümbruses - enamasti paarisaja meetri ulatuses - teeõgvendusi, mis on osaliselt ka praegu nähtavad.Postitee sillad ei kuulu oma gabariitidelt ja arhitektuurilt Eesti tähelepanuväärseimate hulka,  nende olulisim väärtus on Teise maailmasõja hävitustööst puutumata jäänud ansambli terviklikkus.

 

Piketikivid
1922. aastal mindi Eestis seniselt verstasüsteemilt kilomeetrisüsteemile. Teede parandus- ja korrashoiutööde täpse arvepidamise tagamiseks hakati 1920. aastate lõpus kilomeetripostide vahele iga 200 meetri tagant paigaldama piketikivisid. Mõned mujal juba ammu teeservadest kadunud piketikivid on Positee ääres tänaseni säilinud.

 

Stalinistlikud puhkealad

1950. aastate algust tuntakse Eesti teede ajaloos maanteede kaunistamise ajajärguna. Stalinistliku arhitektuuri ühe väljundina hakati maanteede äärde rajama suurejoonelisi puhkealasid, mis paiknesid enamasti teede ristumiskohtadel. Ajastu vaimust tingituna hakati sinna püstitama betoonist kujusid, mis kandsid enamasti poliitilist sõnumit. Puhkealade juurde kuulusid lisaks skulptuuridele bussiootepaviljon ja pingid. Postiteel asusid sellised puhkealad koos skulptuuridega viies kohas – Liival ja Alamustil hirvekujud, Tilleorus pioneeripoiss trummiga, Väimela teeristis kommunistlik noor linnuga, Kirumpääl naisvõrkpallur. Postitee imposantseim puhkeala asus Tilleorus. Lisaks tavapärasele paviljonile, skulptuurile ja haljastusele oli sealse puhkeala keskne kompositsioonielement purskkaev. Praeguseks pole ükski Postiteele üles seatud betoonkuju säilinud.

 

Haljastus

Kogu Postitee ulatuses on kohati säilinud nõukogude perioodi esimestest aastakümnetest pärinev haljastus. Kõige rohkem on Postiteele istutatud kuuseistikuid. Kilomeetrite pikkused kuusehekid, mis olid algselt mõeldud teede tuisuohtlikkuse vähendamiseks, jäid 1970. aastatel hooletusse ja on praeguseks ülekasvanud. Postitee haljastuse osas on eriti tähelepanuväärne Ihamaru–Puskaru lõik. Napilt seitsme ja poole kilomeetrise lõigu peal võib näha kuusehekke, vahtra- ja kasealleed, korrapäraselt istutatud papleid ja õunapuid. Miks nii lühikesele lõigule nii palju erinevaid puuliike istutati, ei oska asjaosalistest keegi vastata. Lihtsalt kukkunud nii välja. Selline liigirikkus nii lühikesel distantsil on harvaesinev kogu Eesti kontekstis. 

 

Vanad teelõigud

1960. aastatel teeõgvendusest puutumata jäänud vanad teelõigud Sikajalas, Ridalis ja Kirumpääl annavad hea ettekujutuse päris vanast Postiteest, seda eelkõige tee laiust silmas pidades. Kirumpää teelõigul on kohati jälgitavad ka vanad teekattematerjalid – munakivisillutis ja tsementmakadamkate (mõiste makadam tuleneb insener MacAdami nimest).